Lugeja: ärge süüdistage pagulasi selles, et teie ei jaksa oma maja kütta!
Rahva hääles ilmunud artikkel pagulastest pani mind mõtlikult kukalt kratsima. Kui aus olla, siis on selline paha maitse siiani suus. Sülgaks selle välja, aga kuidas sa ikka kaasmaalase peale sülitad? Üle kaela virutama aga ei ulatu.
Küll võivad mõned inimesed ikka viriseda! Kuidas mõned kohe oskavad alati täpselt süüdlasele osutada?
Tegelikult saan ma ju aru ka neist inimestest, kes võõramaalasi siia ei oota - kes näeb ohtu teises nahavärvis, kes on kindel, et muukeelne on muidusööja. Tihti see ju nii ongi. Aga mitte alati! Meil on siiski külalisi, kes siia lihtsalt õppima tulnud, kes firma siia laiendanud ja nii raske kui seda uskuda ongi, isegi armastusest kellegi vastu Maarjamaale kolinud.
Tõsi, nemad pole kindlasti pagulased, saavad ise oma elamisega hakkama ja meie kukil ei kurna, aga ega me neid ikkagi ei salli - noh, nii igaks juhuks. Või siis lihtsalt kadedusest.
Pagulastega on asi selge: neid peame me üleval. Selles on paljude arvates ilmselgelt süüdi riik. Huvitav, miks küll ei mõtle keegi, et ka kõik need, kes pooldasid Euroopa Liitu astumist? On lihtne tõde, et liidus aitavad kõik kõiki ning enne saamist tuleb ikka ise anda ja loomulikult mitte vähe.
Pole siin mõtet siunata kreeklast - tema pole konkreetselt ühegi eestlase käest käsi pikal abi palunud. See on ikkagi süsteem. Täpselt sama on ka pagulaste aitamine. Eestil on isegi kaua olnud võimalus neist hoiduda, aga kord tuleb hakata kohustust täitma, eriti kui arvestada maailmas toimuvaga.
Kadetsema kipuvad ikka need, kellel rohkem. Rikka rootslasena ei raatsiks minagi oma hüvesid võõramaalastega jagada. Vaese eestlasena ei anna ma ju tegelikult midagi ära. Mina elan ikka edasi samas olukorras, lihtsalt teadmisega, et mõnd hädasolijat on ehk aidatud. Ja hädas need pagulased ju ometi on. Kes vähem, kes rohkem. Muidu ei tuleks nad ju siia, kus ilm, inimesed ja kõik muu on ühtviisi hall.
Jääb vägisi mulje, et ka meie riigiisad võitlevad käte ja jalgadega pagulaste vastu. Loodetavasti on neil selleks muud põhjused, kui tüüpilisele eestlasele omane hirm, et nüüd jääb talle miskit vähemaks.
Ma ei tea, kas mind ärritanud loos kirjutatakse sõjapagulastest, aga midagi kurba ja pöördumatut on nende peredega ju ometi juhtunud. Me võiks olla mõistvamad, sõbralikumad, aga ei! Mõnda meist hoopis ärritab tõsiasi, et muulaste majaesist kraabib lumest puhtaks valge mees! On selline mõtlemine võimalik? Äkki see valge mees polegi rohkemaks suuteline? Ükskõik millistel põhjustel. Või ehk polegi tal vajadust midagi muud teha?
Ja naabermaja rahvas, kes kütteta istub? No vabandage, siin on küll midagi väga viltu, või oleks õigem öelda kaldu - ikka pudelisuu poole.
Kui te tahate asja nii näha, siis tõsi ta on: meie riik ei suuda meid elatada. Kuigi tegelikult pole riigil häda midagi, ikka rahvusel on. Ühed on ahned, teised lollid ja hädaldajad. Mõned saavad selle kaose sees siiski väga hästi hakkama, teised lähevad ja on ise kusagil mingis mõttes põgenikud. Ja mis viga minna, kui tead, et pole teist sellist rahvast, kes naabrit tundma õppimata teda juba vihkab ja oma vara kallale kippumises kahtlustab?
Ma olen nõus väitega, et aitamisega tuleb piiri pidada, sest muidu võib juhtuda, et abistaja vajab peagi ise abi, aga tõsta hädakisa juba siis, kui häda polegi, tundub pigem pseudoprobleem. Võimalus end välja elada ju seegi.
