Esimene jutt oli kohe, et oi kui kahju, tiitelleheta on raamat täiesti väärtusetu. Ei osta, otsustasid nad.

Läksin siis puuduliku raamatuga tagasi tööle. Mõne aja pärast mehed helistasid ja kutsusid tagasi välja. Seal teatasid nad mulle, et võtavad raamatu siiski ära, kuid viis korda odavamalt kui oleksin korraliku köite eest saanud. Olin nõus, raha ja raamat vahetasid omanikke ja kõik oli korras kuni lahkuminekuni. Siis kuulsin poole kõrvaga, kuidas poeg ütles isale: selle saime küll poolmuidu kätte! Kahjuks olid käed löödud ja õiendama ma ei hakanud. Aga süda jäi kripeldama.

Läks veel mõni aasta ja üks vanavara kokkuostja tuli meile maakoju. Näitasin talle kraami, mida olin nõus loovutama: vanad lambid, mõned puutööriistad, sepised – kõik sajandi jagu vana. Ostja sobras neid ükskõikselt, kehitas õlgu ja ütles siis: mida erilist pole, kas midagi muud kuskil veel vedeleb?

Siis nägin ära, kuidas ta üht lampi huviga näpib. Ütlesin, et muud pole, kahju, et te midagi ei leidnud ja head aega. Korjasin otse mehe silme all lambid ja muu kola kokku ja viskasin mürtsuga suurde vanarauahunnikusse. Ise ühmasin ükskõikselt: see rämps läheb Kuusakoskisse.

Kohe asus ostja mind veenma, et ma need asjad talle annaks, muidugi odavalt – miks need vanarauda viia – ikkagi vanad asjad. Mina ei jäänud pakutava hinnaga rahule ja ütlesin, et vanarauana saan nende eest rohkem. Viimaks tõstis mees hinda ja korjas kokku praktiliselt kõik, mis silma jäi, endal hapu nägu peas.

Teinekord jällegi müüsin paari vana kappi ja kummutit. Jälle tuli ostja, vaatas pakutava ükskõikselt üle ja arvas, et tema jaoks pole midagi, endal silmnähtavalt ila tilkumas. Nüüd olin juba targem ja lõpetasin äri. Ostja ei jäänud rahule, togis kappe, kaebas kulunud nurkade ja koidest näritud tagaseina üle.

Võtsin telefoni ja helistasin sõbrale: tule vii see kola mu aidast minema, annan sulle muidu, lõhu või küttepuudeks, mul on ruumi vaja. Sõber muidugi imestas telefonis, et mis jama ma ajan – tal pole mingit minu kola vaja, aga ma lõpetasin kõne ja andsin ostjale märku, et kuna meie äri ei edene, siis head aega. Veerand tundi hiljem oli mul 50 eurot kapikese ja kummuti eest peo peal.

Ma ei taha sugugi öelda, et vanavara kokkuostjad on sulid, aga täiesti loomulikult tahavad nad kraami eest võimalikult vähe maksta. Seepärast tehakse pähe ükskõikne nägu, leitakse olemasolevad ja olematud vead ning lõpuks tehakse müüjale selgeks, et ta peaks üliõnnelik olema, et keegi ta rämpsu ära ostab ja ta selle eest veel leivaraha saab.

Kui kahtlete, et ostja tahab teid tüssata, siis mängige just selliseid mänge à la kui ei taha, siis ei taha – läheb prügihunnikusse. Nii on teil lootust veidigi õigemat hinda saada ja ilmselt saab oma osa kätte ka kaupmees.