Kuigi ma tegelikult pooldan vihjetelefoni, ei ole eestlased veel nii kultuursed ja rahulikud liiklejad, et kõiki kõnesid tõsiselt võtta.

Kommentaariumis võrdles keegi liikluskaebamist vihjetega küüditamiste ajal ja ehkki tegemist on kindlasti utreeritud kõrvutamisega, on paralleeli võimalik tõmmata küll. Nimelt inimesed (ma ei julge öelda, et eriliselt just eestlased) kipuvad kaebama siis, kui neil on isiklik vimm, ja seda juhtus nii 70 aastat tagasi kui juhtub ka nüüd.

Liiklus on väga emotsionaalne valdkond, kus inimesed kiruvad, vannuvad, isegi ropendavad. Nüüd siis mõned ka helistavad. Saab hingelt ära.

Paraku olen ise liikluses kõrvalistujana näinud, et viha ei ole alati objektiivne ja mõnikord ei oska inimesed ei enda ega teiste käitumist adekvaatselt hinnata ning telefonikõne võidakse samuti teha vihahoos ilma tegeliku põhjuseta.

Kommentaariumidest on juba selgelt näha, et inimesed jagunevad peamiselt kahte rühma, kellest kumbki teise rühma inimesi ei salli ega mõista: need, kes sõidavad pigem aeglasemalt kui lubatud, ja teised, kes sõidavad nii kiiresti kui võimalik, et politseile vahele ei jääks. Suudan mõistusega aru saada mõlemaist, kuid liikluskeerises, kui emotsioonid üle keevad, ei suuda seda ka mina.

Võib-olla on kiired sõitjad mõnes mõttes empaatilisemad, aeglased sõitjad jätavad kiviinimese mulje: mul ükskõik, mida teised teevad, mina sõidan, nagu on lubatud ja nagu mulle sobib. See tundub ülbe, kuid tegelikult on see ainuõige, et mitte lasta end kaasa tõmmata. Kellele ei meeldiks kihutada? Aga ellujäämisele tuleb ka mõelda.

Suur osa liiklusõnnetusi juhtub siiski arutu kihutamise tõttu. Stabiilsel sõitjal tekivad enamasti halvimal juhul väiksed kõksud, mis ei lõpe surmaga. Vähemalt selline mulje on mulle jäänud.

Ma ei tea, kas me jõuame kunagi sellesse punkti, kus autojuhid suudavad liikluses mõelda kainelt ja otsustada, mis on hea nii neile endale kui kaassõitjale. Suur osa tegelikult juba suudab ka: kiremaid lastakse mööda, abivajajale pakutakse abi, vigade puhul vilgutatakse tuledega.

Tahame kõik turvalist liiklust ja liikluspolitsei vihjeliin on selle tagamisel kindlasti abiks, kui me ei tarvita seda oma viha välja elamiseks. Viimasel puhul ei võeta kõnesid enam lõpuks tõsiselt. Kui keegi ees aeglasemalt sõidab, tasuks endalt küsida, kas ta ikka rikub seadust ja teeb midagi, mis on vale, või ma lihtsalt ise olen närvis, et keegi ees "venib". Samamoodi on möödasõitudega: kas see, kes minust möödus, rikkus seadust, või olen ma lihtsalt ise vihane, et keegi julges minust mööda sõita?

Emotsioone on raske vaka all hoida ja vihasena on keeruline olukorda hinnata, kuid enne politseisse helistamist tuleks seda siiski teha. Me kõik tahame kuhugi jõuda – kellegi asjatu kaebamise peale peatuda ja puhuda on totter, sest aeg on kallis.