Lugeja: ära on tüüdanud pidevad vihmahood!

Alles eile õnnestus pikal rattatiirul ühe sellise paduvihma sahmaka kätte jääda. Minu suureks õnneks ei olnud ma jõudnud mitmekilomeetrise viaduktini, kus puudub igasugune varjualuse võimalus. Selle asemel varjusin lähedusse jäänud igast avast vihmavett sisse laskvasse bussiootepaviljoni. Kes tuli üldse selle peale, et ootepaviljon nii paljude ebamääraste avadega olema peab?

Nii ma seal pingi peal kükitasin nagu hunnik õnnetust ja vett ladistas krae vahele ja selga. Sõitma minnes olin selga pannud õhukesed suveriided, kuna lämbe ilmaga ei kannatanud end sisse pakkima hakata. Loetud tunnid hiljem aga oli lämbusest asi kaugel ning vihmakeep oleks igati ära kulunud ratta seljas edasi liikumiseks. Selliste kaootiliste ilmade puhul peab hommikul kodust väljudes kogu garderoob ja vihmakaitsevahendid kaasa pakitud olema.

Südamest loodan, et vähemalt saabuva jaanipäeva suudab see üllatusvihm kuivaks jätta. Kõige hullemas versioonis ei hakka kallama mitte paduvihma, vaid laseb ikka tundide kaupa ühtlast sadu, et eestlaste suurpidu kenasti leotatud saaks.

Ettenägeliku kodanikuna suutsin vähemalt mingigi päevituse juba maikuus endale peale meelitada. Nagu näha, käitusin õigesti, kuna päris suvekuudel peale vihma midagi muud oma nahale meelitada lihtsalt pole võimalik. Tunnen kaasa suvistele äridele, mis pideva saju tõttu kiratsevad ja loodetud rasvavaru talveks koguda ei saa.

Äärmiselt kurnav on kogu aeg oodata müstilist ilusat ilma, mis kuidagi saabuda ei taha. Ja kui saabubki, siis peab kindlalt just selle suve ainukese päikselise ilma tööl kinnises ruumis mööda saatma!