Ilukirjanduses on sagedasti mõni väike trükiviga: kas on mõni täht puudu või vales järjekorras või lauses mõni sõna topelt. Üldjuhul parandad selle oma peas automaatselt õigeks ja see ei häirigi. Erinevalt sellest, kui puuduolev täht on pastakaga juurde lisatud! Iseenesest on ju tore, et keegi on vea üles leidnud, aga miks on vaja sellepärast sodima hakata? Võiks ju ka teistele lugejatele avastamisrõõmu jätta.

Hullem on olukord nende raamatutega, mida kasutatakse õppetöös ehk siis erinevate teatmeteoste ja muu säärasega. Rohkelt kohti on alla joonitud, lisatud on hüüumärke ja vahel suisa oma mõtteid lehekülje servale! Konspekteerimiseks sobib tegelikult hulga paremini paber või rüperaal, või kui on vaja tingimata raamatut joonida, siis võib selle teose ka ise osta. Ära sodi võõrast vara!

Võiks arvata, et niisugune vandalism oli rohkem levinud varem, mil internetti veel ei kasutatud ja põhiteave saadi raamatutest, aga ei: ka verivärsked teosed on juba "ära toimetatud". Ilmselt on isegi seda liiga palju tahta, et teostele ei tekiks kohvitassi ringe ja muid plekke, mis viitavad teose juures söömisele ja joomisele.

Loodan siiralt, et tulevikus suudavad isehakanud filoloogid ja referendid end ohjeldada, et ka teised lugejad saaksid uurida rikkumata teoseid. Raamat on vanem kui meie ning sellesse tuleb suhtuda austusega.