Linnast maale kolinud lugeja: olen nüüd nagu üksik hunt
Need olid minu esimesed mõtted, mis oma elu kirjeldamiseks pähe tulid. Samal ajal mõtlesin, et üksindus ei ole sugugi halb asi ja lisaks üksindusele on olemas üksildus, mida ma defineerida aga ei oska. Ma ei ole üksildane, pigem tunnen aeg-ajalt suurt inimestepuudust, kuna elan üksi maal ja mitte kellegagi ei ole suhelda.
Kui eestlaste kohta öeldakse mõnikord, et nad on kinnised ja nendega jutule saada pole lihtne, siis asi pole kuigi trööstitu, kui on sõpru ja/või kui viibid sageli keskkonnas, kus puutud inimestega kokku.
Kõik asendus üksindusega
Linnas elades oli mul pidevalt inimesi ümber. Töötasin kohvikus ja lisaks klientidele külastasid mind sageli ka sõbrad-tuttavad. Sain alati kedagi külla kutsuda, kui tuli igatsus suhelda, enamasti oli suurem osa sõpru minust poole tunni tee kaugusel.
Olen väga suhtlev, nö inimeste inimene. Mõtlesin tol ajal nii mõnigi kord, et ma isegi ei kujuta ette, kui töötaksin mujal, kuskil kontoris, kus ma kellegagi eriti kokku ei puutu. Küll ma oleksin ikka õnnetu, ma ei suudaks nii eladagi, mõtlesin.
Nüüd on ajad muutunud. Töötan endiselt inimestega ja mu töö meeldib mulle väga. Kogu vaba aja veedan nüüd aga üksinda, tööpäeva lõpust, umbes kella neljast õhtul hommikul kella poole kaheksani hommikul pean kõik vestlused iseendaga, teen süüa ühele ja naudin loodust üksinda.
Olen mõelnud pool elu, et tahaksin kolida maale ja ma ei kahetse seda otsust karvavõrdki. Kui suhtlemisvaegus välja arvata, meeldib mulle siin absoluutselt kõik.
Inimestega on maal huvitavad lood. Ma ei tea, kuidas on mujal, kuid võrreldes Tallinnaga ei ela siinkandis just kuigi jutukad inimesed. Suisa vastupidi. Ka tööl on asi väga konkreetne, mis mulle tegelikult meeldib.
Pool aastat sõprade leidmiseks
Alguses oli napisõnalisus harjumatu ja eeldasin, et eesootavatest projektidest tehakse juttu korduvalt. Kuid ei: õppisin peagi, et ka ühelauselist instruktsiooni peetakse piisavaks ning töö edasine kulg jääb täielikult minu õlule, kui mina selle eest vastutan. Paari nädalaga märkasin, et inimesed teevad siin tööd, mitte ei räägi.
Mul kulus peaaegu aasta, et leida esimesed sõbrad. Ilmselt on asi ka selles, et käin nädalavahetuseti sageli Tallinnas ja jäin nii kõrvale mõnest kolleegi sünnipäevast või muust peost. Kuid sellegipoolest, ka leitud sõprade juurde ei ole ma kuigi tihti külla oodatud ja nemad ka kodust kergelt välja ei tule. Kõigil on oma tööd ja tegemised ning niisama lobisemiseks pole kellelgi aega, kuna tuleb tomatite-kurkide ja muude aiasaadustega tegelda.
Olen püüdnud ikka käe külge lüüa muru niites ja kartuleid võttes, kuid omaks võtmine ei ole sellegipoolest nii lihtne. Mulle tundub, et mu maasõbrad isegi ei vaja niivõrd teisi inimesi, nad ei vaja mind. Absoluutselt. Mulle on see täiesti uus olukord, sest linnas "vajas" mind alati keegi ja siiamaani on seal sõpru, kes mind alati külla ootavad.
Olen loobunud oma maasõpru külastamast, sest kui tahes abivalmis ma ka poleks või kui tahes külalislahked poleks nemad, olen aru saanud, et mingil määral ma siiski segan neid.
Pole kuhugi välja minna
Ühtki muud kohta, kuhu pärast tööd minna, ka ei ole. Polekski ilmselt mõtet avada kohvikut 200 inimesega alevikus. Külapood küll on, kuid paraku peab teenindajaga jutule saamiseks ise nii palju pingutama ja ühe väikse naeratuse ärateenimiseks nii palju vaeva nägema, et suhtlus jääb pigem siiski ühepoolseks, ehkki teisel pool letti on ju ka ometigi inimene. Veab, kui tigedalt ei vaadata. Üks koht siiski on, kus saan end hästi tunda: raamatukogu. Seal on sõbralik teenindaja ja soe õhkkond. Paraku ähvardab raamatukogu sulgemine.
Olen korduvalt mõelnud, et ideaalne oleks see, kui saaksin kõik oma sõbrad tuua maale, siis oleks kõik hea ühes kohas. Linn ei ole minu keskkond, ma ei kujuta enam ette, et elaksin linnas. Maal on lihtsalt nii hea.
Nii ongi mul valida kahe hea asja vahel või jääda ootama, et lähedusse kolib keegi, kellega piisavalt sõbrunen, et koosolemine ei oleks kummalegi koormaks, pigem rõõmuks. Kas või millal see juhtub, ei oska aga aimatagi.
