Lasteaedadele ainult remondist ei piisa
On tõepoolest masendav, et näiteks Tallinna omavalitsus peab avalikkuse survest hoolimata jätkuvalt vajalikuks kulutada propagandale oluliselt suurema summa raha, kui laste tervisele ja heaolule.
Kujutage palun endale ette perekonda, kus isa ütleb, et vanema lapse toa remondime ära, aga noorema lapse toa remondiks ja köögi kordategemiseks enam raha ei jätku, sest tegelikult on kõige olulisem muretseda endile uusim ja moodsaim laiekraanteleviisor ja lisaks kulub palju raha naabritele selliste trükiste kinkimisele, mis peaksid neid veenama, et meie pereisa on kõige parem ja tublim. Kuidas te sellisesse perepeasse suhtuksite? Nõme, onju.
Aga sellest väga palju parem pole ka olukord, kus laiekraanteleviisoriks ja isegi remondiks küll leitakse raha, ent see tuleb lastega koos oldava aja, lastega tegelemise arvelt. Remonditud lasteaiast palju olulisem on minu arvates see inimressurss, mida laste kasvatamiseks kulutada raatsitakse.
Lasteaiakasvajad, kes on kõrghjaridusega pedagoogid, on Tallinnas sunnitud töötama ametlikult 0,9 kohaga, olen kuulnud, et mõnes kohas ka 0,8 kohaga. Samas on lasteaiarühmad enamuses üleasustatud, üle igasuguse lubatava piiri. See tähendab, et kuni 25 lapse kohta pole rühmas mitte 2, vaid 1,8 õpetajat ja üks õpetaja abi, kes saab miinimumpalka.
Ja kõik need 2,8 inimest on vaid inimesed, kes võivad haigeks jääda. Kui selline asi juhtub, ei ole lasteaedadel asendajate palkamiseks isegi raha. Mis tähendab, et kohale jääb veel vähem täiskasvanuid ühe lapse kohta. Ja see on juba palju olulisem puudujääk, kui roostes aiavärav või ajaga määrdunud sein.
Ükski kuitahes ilus maja ei asenda inimest, kes lastega tegeleb. Uhked mänguasjad ei asenda hoolimist ja tehnika viimase sõna järgi tehtud õppevahendid ei asenda inimlikku suhtlust. Tallinn raiskab niimoodi praegu oma kõige väärtuslikumat ressurssi - haritud ja kogemustega ning sobivate isikuomadustega inimesi.
Masu alguses alates vähendati lasteaedade eelarveid, mis olid masendavalt väikesed ennegi - ja lisaks muudele kuludele vähendati drastiliselt ka palgafonde. Nüüd tõusevad kõik hinnad, aga lasteaedade eelarved jäetakse suuremeelselt samaks. Sisuliselt tähendab see siiski nende eelarvete mahu langemist.
Minu silma riivab üsna valusalt, kui ma loen kusagilt pealkirja või arvamusavaldust, et avaliku sektorit peaks koondama ja vähendama. Seda tehti ju, just seal, kus seda kõige vähem tohtinuks teha. On ju ka lasteaed avalik sektor. Kui nüüd uus avaliku sektori vähendamise kampaania korraldada, mis saab lasteaedadest? Mis raha eest peavad tööl käima need inimesed, kelle hoolde me usaldame oma lapsed mitte üksi ega kaksi vaid 25 kaupa? Ja mis saab mediaanpalka või vähem teenivast keskmisest inimesest, kõige tavalisemast kodanikust, kes ei saa endale erahoidu ega ühe lapsevanema kojujäämist lubada?
Mida me, maksumaksjad, oma raha eest siis saame? Isegi mitte võimalust rahuliku südamega tööl käia. Küll aga hästitöötava propagandamasina. Ja kohaliku omavalitsuse, mille liikmete palgad järjest tõusevad.
