Lapsevanemad, teie ülesanne ongi esimesena oma lapsi õpetada!
Lugesin Vihase Ema juttu koolieelikust, keda eelkooli ei soovitud vastu võtta ja ühtlasi ka artiklit puududutavaid vastakaid kommentaare. Tekib küsimus, mida lapsevanemad üldse mõtlevad?
Laps iseenesest on ühiskonnaliige, kelle vastutus ja roll selles pidevalt süvenevad. Samuti paneb ühiskondlik elukorraldus vaikimisi paika normatiivid, mis esitavad teatud nõuded selle liikmele. Loomulikult tahab iga lapsevanem oma lapsele head ja muretut lapsepõlve, mis paraku ei tähenda seda, et laps võib täiesti süüdimatult ja vastutustundetult, ilma igasuguste kohustusteta päevad läbi ringi joosta ja mängida.
Mäng iseenesest on lapse arengus määrav osa, mängides matkib laps suurte inimeste tegemisi ja treenib oma motoorikat. Mäng aga ei seisne vaid palliga vastu seina tagumises ning autode või barbidega mängimises. On olemas igasuguseid last arendavaid mänguasju, mis suunavad last arvutamise ja lugemise õppimisele, sellised mängud eeldavad lapsevanema või vanema isiku osalemist.
Lugenud mõningaid mainitud artikli kommentaare, jääb mulje, et osa lapsevanemaid leiab, et lapse ilmale toomine ongi lapsevanema roll ja kohustus, nojah, söötmine-katmine ka, kuigi viimase suhtes võiks juba riik sekkuda. Lapse kasvatamine seevastu ei tundugi olevat vanema asi. Viime lapse hommikul lasteaeda, toome õhtul koju, söödame kõhu täis ning lükkame teleka või arvuti ette ja ongi korras. Muudeks arendatavateks ning vastutustunnet sisendavateks tegevusteks peaksid olema juba õpetajad ning kasvatajad, sest selle eest makstakse neile. Mis jama see selline on?
Ema-isa enda kohustus on last kasvatada ja suunata tema moraali normatiive ning vastutus- ja kohusetunnet, arendada last, anda juhiseid, kuidas tuleks ja kuidas mitte teatud olukordades käituda. Tänapäevases ühiskonnas on lasteaed koht, kuhu laps jätta sellal, kui ise tööl ollakse. laps on siis täiskasvanute järelvalve all ning talle antakse teatud määral arendavat tegevust. See tegevus aga ei asenda mitte mingilgi määral vanemlikku tegevust lastega. Lasteaias antakse ka koduseid tegevusi, mis lapsel tuleks ära teha koos vanemaga.
Põhimõtteliselt sama kehtib kooli kohta, laps peaks omandama seal eluks vajalikke teadmisi. Samas ei pane õpetaja lapsele tarkust pähe mingisuguse "abrakadabara" või "surramurraga". Õpetaja on kohustatud lapsi juhendama ja suunama riiklikult heaks kiidetud õppekava raamides, mitte õpetama last käituma. Korralikult võiks laps osata käituda juba kooli minnes.
Paljud vanemad, muide, kaebavad, et õpetaja ei viitsi tööd teha, lapsega tegeleda. Kulla inimesed, klassis on oma 25-35 õpilast, kujutlege nüüd ette, et õpetaja selgitab igale lapsele personaalselt midagi. Seda ta teebki, kui õpilasel tekib küsimusi, aga 10 minutit iga õpilase kõrval istuda ja talle paberil asju puust ja punaseks ette teha ei ole võimalik. See on lapsevanema kohus, üritada lapsele arusaamatud kohad võimalikult arusaadavaks seletada.
Keegi kirjutas, et kui noorukid ja lapsed ei oska bussis käituda, siis on see kõrvalseisja kohus neile seda teha. Ongi, sest lapsevanemad soovivad oma lapsele muretut lapsepõlve. Paljud lapsed ei teagi vist, mis tähendab karistamine või vastutus, sest vanemad ei rakenda seda nendele. Kui minu ema mulle midagi keelas ja ma keelust üle astusin, oli tagajärjeks suur tüli ja pahandus, mida ma sugugi ei soovinud. Mõni lapsevanem keelab oma võsukest korduvalt ja kui keelust üle astutakse, laiutab vanem nõutult käsi: mis ma ikka teha saan! Kui mul oleks lapsena tulnud pähe luba küsimata näiteks autoga sõitma minna koos sõpradega, oleksime kõik võrdselt süüdi olnud, üks selle eest, et tegi ja teised selle eest, et ei takistanud, vaid asjaga kaasa läksid. Nüüd pole keegi süüdi. Iga vanem nimetab oma last süütuks inglikeseks ja kõik teised on süüdi.
Õpetaja on süüdi, kui laps ei õpi ja saab kahtesid, mitte lapsevanem, sest tal on kõige imelisem laps, keda ei tohi raamidesse suruda. Lapse sõbrad on igasugu pahandustes süüdi, mitte lapsevanem, kes last tema tegude tagajärgede eest kiivalt kaitseb. Lihtsalt jääb selline tunne, et ühiskond peab lapse üles kasvatama, mitte lapsevanem lapsele ühiskonda tutvustama ja muutma lapse ühiskonda sulandumise sujuvamaks.
