Avita kirjastuse kirjandustoimetaja Merilin Aruvee sõnul pärineb näide
õpiku "Raamatututvustuste" rubriigist, mis kordub iga õppetüki lõpus. Õpiku ülesanne on pakkuda võimalikult rikast tekstilist pilti, kui sama õpikut lapata, võib seda näha: esindatud on nii klassika (näiteks Charles Dickens, "Oliver Twist", Lydia Koidula luuletused, "Säärane mulk") kui ka nüüdistekstid (Kaur Kender, "Pangapettus", Jürgen Rooste luule, Margus Karu "Nullpunkt" jne).

Kõnealuse VIII ehk teatripeatüki lõpus oleme toonud "Raamatututvustuste" rubriigis tekstikatkendeid kolmest näidendist. Et valikut tasakaalustada ja mitmekesistada ning seejuures teismelise lugeja võimalikku huvisfääri tabada, sai otsistud klassikalise "Pisuhänna" kõrvale ka tänapäevaseid tekstinäiteid, üks neist on katkend Loone Otsa näidendite kogumikust, teine Eva Koffi näidendist "Mirr".

"Väga paljudele nüüdiskirjanduse teostele on omane kõnekeelsus kõigi oma värvikate kujundite ning vulgarismidega. Kirjanikud peegeldavad oma tekstides inimesi ja elu ning vulgarismid - tahame või mitte - on selle osa. Eestis ei ole kõnekeel standardiseeritud, seega ei saa öelda, mis väljendid sellesse kuuluda ei tohiks. On tekste, mille eesmärk ongi ühiskonda, lugejat ärritada või provotseerida, antud tekstis aga on ilmselt püütud lihtsalt jäljendada tänapäeva noorte igapäevast kõnepruuki, kus seda väljendit esineb, ehkki mitte kõigil," selgitas Aruvee.

"Me ei saa eitada keele ja kultuuri mingeid ilminguid, kuid võime oma lapsega nende üle arutleda nii kodus kui ka koolitunnis. Moraaliküsimus vajab õppeprotsessis kindlasti eraldi tähelepanu, seda saab iga õpetaja klassiruumis aruteludega tõstatada. Õppeprotsessi juht on õpetaja, kes otsustab õpiku valiku ja kasutamise, tunnisisu, loetavate tekstide ja ka koduse soovitusliku lektüüri üle," sõnas Avita kirjastuse esindaja Delfile.

Avita kirjastuse õpikuid retsenseeritakse põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest sätete alusel ning negatiivset retsensiooni selle õpiku tekstidele ei ole kirjutatud.