Lapsevanem kodutänaval kihutajatest: tõsiseks õnnetuseks piisab ju vaid ühest halvast juhusest

Õuealadele pargitakse tihtipeale palju autosid ja kui keegi nende vahelt välja astub, võivad ühel sammul olla jalakäija jaoks kurvad tagajärjed. Siin kirjeldab üks lapsevanem oma kodutänaval toimuvat.

Oma põnnidele olen juba õpetanud, et maja uksest välja astudes tuleb kõige pealt seisma jääda ning edasi mitte tormata. Sama kehtib ka autost väljumisel. Esimese asjana tuleb uksest välja astudes jääda auto varju ning siis alles vaatame, kas edasi liikuda. Parem karta kui kahetseda.

Mul siin õuealal on olnud ohtlikke olukordi küll ja küll. Kas kimab 40-50km/h mingi hõbedane poolkõva seeria liikur peaaegu et üle varvaste või on kangelaseks ikka see mingi ettevõtte logodega kaubiku kauboi. Õnneks ei ole need juhtumised just tihedad, aga tõsiseks õnnetuseks piisab ju vaid ühest halvast juhusest.

Ma pole ka omal südameasjaks võtnud kõiki neid rikkujaid korrale kutsuda ega ka häbipostistada. Harimine matsi nii või teisiti ei riku ja kui probleem oleks lausa igapäevane, küll ma siis lööks ka lokku siin-seal, kus vaja.

Paljud patustavad selle piirangu vastu ning enamasti eksitakse nii mõne kilomeetriga. See tegelikult nii tohutult ei häirigi, kui jõuad ikkagi näha masinat tulemas. Küll aga iga aja tagant leidub ka mõni hull, kes õueala märki üldse mitte millekski ei pea.

Need ajad on ammu möödas, mil sai lapsi muretult õue mängima lubada. Leili ajavad vahest ka need, kes läbi õuealade lõikavad ning siis sabas närvitsema jäävad. Seega palju huvitavam oleks kuulda, mida need õuealal kihutajad ise enda õigustuseks seletada oskavad.