Lapsed sünnipäevapeol: miks isa meile elatist ei maksa?
Isa veetis varem aega peamiselt televiisori ees külitades, suitsu tehes, õlut küll vast vähem tarbides. Lapsed ärritasid teda mitmeti, sagedasti röökis ta nende ja minu peale ning karistas üliagaralt. Tihti oli ka tegemist füüsilise vägivallaga.
Minu vaheleastumistel sain teada, et ma ei tee koostööd laste kasvatamisel ja küll tulevikus veel näen, millised lapsed mul niiviisi kõike lubades sirguvad. Mees tööd ei otsinud, oli juba aastaid minu ülalpidamisel ja kuna olin mitmel järjestikusel aastal dividende võtnud, siis polnud sellest ka probleemi. Kodus oli küll mehekätt vajavaid tegemisi. Teema käsilevõtul ilmus aga mehel ruttu selja-, pea- või kõhuvaluhoog ning me kõik pidime süüdlasliku olekuga ringi käima, et nüüd on tal nii halb olla.
Pidasin loomulikuks, et laste isa võtab pärast lahkuminekut enda kanda ka osa laste kulutustest. Helistasin ja rääkisin, kuna ootamatu lahkumis-žestiga (ja mitte esimest korda) jäi lahendamata laste edasine ülalpidamiskohustuse jagamine.
Tema ülalpidamisest osa võtta ei tahtnud ja märkis ka, et mina saan ju ise hästi hakkama sellal, kui temal ei ole üldse midagi. Lugejale teadmiseks, et abielus me ei olnud, laenuga eluase ja auto oli mul enne kooselu muretsetud nagu ka ettevõte, mis nüüdseks küll lõpetatud on.
Ülalpidamisteema vihastas teda ja telefonikõned katkestati järsult. Lõpuks loobusin helistamast ja ise ta ka ei helistanud. Tegin avalduse elatise saamiseks. Asi jõudis kohtusse ja kuigi siin polnud millegi üle vaielda, sest meie riigis kehtib ju ka miinimumelatis lisaks miinimumpalgale ja muudele miinimumidele, otsustas kohus, et kuna mees on töötu ja nüüdseks ka hankinud enesele 40%-lise töövõimetuse, määrati lastele kokku 1500 krooni elatist.
Tänase seisuga pole ta elatist tasunud, kohtutäitur laiutab käsi ja kõik on JOKK. Just selles suhtes, et kõik on täitnud oma formaalsed kohustused (kohtunik, täitur, advokaat), kulutatud on aega ja närve, tegelikku tulemust aga ei ole. Mehe tegeliku töötamise välja uurimise kohustus lasub minul. Kuidas, mis ajast ja vahenditega?
Ja kui elatisvõlglane hoopis Soomes Kalevipoega tegemas on? Ja olgem ausad, ega ta ei oska ega tahagi enam töötada, sest ära elada saab toetustest ja ehk õnnestub leida uus ullikene-ülalpidaja. Lastele raha aga ei tule. Kannatajateks jäävad alati lapsed, minu lapsed, tema lapsed ja sama on olukord ütlemata paljudel Eestimaal isade poolt hüljatud lastel. Mida tunnevad need sajad-tuhanded lapsed? Olen ise kuulnud 10-aastaseid tüdrukuid omavahel sünnipäeval arutamas, miks nende isad elatist ei tasu.
Miks on tegelik elu selline JOKK? Ma ei räägigi hakkama saamisest, paljudele lapsi palgast kasvatavatele emadele tähendab see virelemist ja koonerdamist. Kas poleks aeg rakendada nulltolerantsi ühiskonnas oma lastele elatist mitte maksvatele isadele? Kas poleks 21. sajandil viimane aeg hakata kaitsma lapsi, kes end ise kaista ei saa?
