Õpetajate Lehes kirutakse lapsesõbralikku kasvatust ja lapses võrdväärse partneri nägemist (Kärt Trigman, Mitte pikad läbirääkimised, vaid kindlad reeglid, 02.03.2012); arvatakse, et kohustusi tuleks õpetada enne õiguste andmist (Helina Ravasoo, Täiskasvanuks saamise piirid on Eestis udused, Delfi, 03.03.2012). Ent miks peaks noor inimene oma kohustusi täitma, kui tal õiguseid pole?

Pikemat aega on räägitud, et koolmeistritel on liiga vähe õiguseid ning lastel liiga palju. Ka vabakasvatuse kirumine on olnud pikemat aega tavaline ühiskondlik nähtus. Tavaliselt tehakse koolmeistritele õiguseid juurde nõudes ning vabakasvatust kirudes üks huvitav aprioorne eeldus – noorel inimesel on moraalne kohustus endast vanemaid – ühiskonda – kuulata. Miks?

Me teame aposterioorselt, et mingi vanuseni on tõesti noortel inimestel mõistlik endast vanemaid kuulata. See teadmine tuleneb kogemusest: me oleme näinud, kuidas noored enne praeguseid noori on endale pahaaimamatult halba teinud ning soovime neid kaitsta. Kuid mingil hetkel noor inimene seda enam ei taju. Trotsist või enese tarkusest küllastunud noor leiab, et ta teab ise, mida teha. Ning siis ei aita lähenemine, et tal on kohustus meid kuulata: isegi kui me suudame mingi sündmuse ajutiselt ära hoida, siis pikemaajalist efekti pole.

Et saavutada pikaajaline efekt ning mõistuspäraselt toimiv isiksus, kes ei ole liiga vastutustundetu valimisteks, kellega on võimalik dialoogi pidada, kellega õpetaja saab rääkida, tuleb rääkida. Tuleb selgitada. Tuleb noored kaasata.

Kui me tahame noori inimesi, kes suudavad valida, kellel on selleks vajalik vastutustunne, siis me peame neile valimisõiguse andma, et neil vastutustunne areneks. Kui me tahame noori, kes ei huligaanitse tänavatel, siis me peame neile andma õiguse seadusloomes kaasa rääkida. Kas teie täidaksite seaduseid, mille üle teil kontrolli pole? Miks keegi üldse peaks täitma seaduseid, mille üle tal kontrolli pole? Ühiskond võib ju indiviidile öelda, et nii on hea, kuid indiviid saab aru, et nii on ebaõiglane. Me peame andma nii kohustuse ehk ühiskonna soovi kui ka õiguse ehk võimaluse kohustuste seadmisel kaasa rääkida. Ka noored on osa ühiskonnast.

Ajaloos on ikka juhtunud nii, et eneseteadlik ühiskonnaosa on endale õiguse kaasa rääkida välja võidelnud. Küsimus seisneb vaid viisis: kas õigused antakse rahumeelselt või rahutuste käigus? Kuigi on vähetõenäoline, et nooremad noored juba nii meeleheitel on, et mässama hakkata, tuleb siiski arvestada, et ka nemad saavad ükskord õiguse kaasa rääkida. Küsimus on lihtsalt selles, millist tooni me neilt siis ootame. Kas mõistvat ja demokraatlikku? Või hoopiski represseerivat? Nagu küla koerale, nõnda koer külale.