Kurnatud lugeja: mu perest ei ole mitte mingit kasu — olgugi, et mul on mees, tunnen end üksikemana

Tunnen ennast nagu üksikvanem, kuigi mul on olemas mees ja lapsel on ka kaks vanaema. Tita on 4 kuune ja ma tunnen, et varsti ma enam ei suuda — minu vajadused on täiesti rahuldamata. Ainuke tuulutus on toidupoes käimine ja seda ka jooksuga.

Ma olen sellest nii väsinud. Alati, kui tekib mingi vaba moment on kuhjunud toimetusi nii palju, et oma vajadustega pean ikkagi ootama. Mehe tööpäevad on 12 tunnised — temast eriti abi pole. Ja kui ta siis lõpuks last hoiabki, siis pean talle ikka tihti hõikama, et võtku tite virisemisega midagi ette. Niisiis hoian meest ja titte korraga. Üksi lapsega jalutama ei ole mees nõus minema. Kui lähebki siis kõigest üheks tunniks, kuigi laps magaks õues rohkem.

Ämm tahab olla tubli, pakub ennast appi, aga ta ei saa hakkama. Lisaks on asjad temaga keerulised. Ämm oleks nõus last hoidma, aga me ei saa omavahel kellaaegu klappima. Ta võiks tulla last hoidma küll magamise ajaks, aga laps magab rõdul ja kui ta peaks ärkama ei saa vana naine seda titte sealt rõdult ära toodud — jalad on kehvad. Pillab veel alla või koperdab koos lapsega rõdupaku taha. Teine vanaema on veel tööinimene ja temal on võimalus tulla külla lapsehoidjaks, aga seda ainult kaks päeva kuus.

Ehk oskab keegi nõu anda, kuidas olukorda parandada?