Kunagine pätt: vargaelust päästab vaid ime!
Lugenud endise tänavakakleja juttu Delfi Rahva hääles, otsustasin, et kirjutan enda tähelepanekutest. Olin samuti kunagi üsna kireva eluviisiga. Oli kokkupuuteid politseiga, istusin isegi kinni. Olin veendunud, et elan sellisena, kuni suren. Ma ei tea, mis mind mõistusele tõi.
Elu oli tõepoolest kirju. Jõime, varastasime, röövisime, peksime niisama. Eriti "ässad" olime muidugi joogisena või mingi aine mõju all olles. Siis lõi meis välja "lõvi", kes tahtis maha murda kogu maailma. Me ei mõelnud tagajärgedele, kui murdsime kellegi kedrisse sisse või omastasime jõudu kasutades teiste vara. See oli meie arvates elu. Kiire, karm ja lõbus. Kuid see on süngem, kui te uskuda suudate. Mõne müüdi pean siiski kummutama.
Esimene müüt on see, et ärge iial uskuge, kui inimene toob kuritegevuse õigustamiseks välja põhjenduse, et "polnud mitte midagi asjalikku teha". Tegevusetus pole iial põhjus sellisteks tegudeks. Asjalikku ja igati seaduslikku tegevust leiab igal pool, olenemata ajast ja kohast. Põhjuseid on erinevaid. Osad inimesed lihtsalt ei tunnegi millegi legaalse vastu huvi, vaid naudivad kaasolenditele jamade tekitamist. Meid eristas lastest see, et kui laps tekitab kellelegi kannatusi ilma ohvri piina tunnetamata, siis meie tunnetasime ja nautisime seda. Peksmine ja vargused andsid adrenaliini. Läbipekstud või hirmul ohvrilt asjade omastamine andis nauditava võimutunde.
Teine põhjus on sellisel käitumisviisil tähelepanuvajadus. Mujal ei osata seda realiseerida kui kambas. On ju lahe tunne, kui teised kambas ärgitavad, et "tee ära, tee ära!". Eriti hulluks läheb siis, kui punti satub naisi, kes pakuvad seksi eelistatult neile, kes on kinni istunud või naiste nähes mingi pätiteo korda saadad. Uskuge mind, selliseid naisi leidub.
Seks on kolmas suur põhjus, mis mehed nii-öelda liigutama paneb. Tähelepanu nimel tehakse hulle asju, surutakse alla isegi enda isiklikud eelistused hobide ja seltskonna teemal. Sellele on üles ehitatud Venemaalt tulnud blatnoikultuur ja sellest on meil välja arenenud "osside", "rullnokkade" ja muude selliste nimetuste all tuntud subkultuurid.
Teine müüt on uskumus, et tänaval laiavad pätid on kõik mingisuguses võitlustrennis käinud. Osa võibolla on. Kuid enamus on lihtsalt alal hoidnud kooliajal õpitud oskusi. See muidugi ei tee neid ohutuks. Tavaline tööl käiv kodanik kakles ehk viimati ammusel kooliajal ja on täiesti tõsi, et sellest piisab isegi treenimata tänavahuligaanile allajäämiseks. Nimelt ei järgi tänavakaklejad reegleid, eesmärk on ohver maha saada misiganes võtetega.
Kaak, kes on oma ohvri tapnud, on tihti kambas erilist respekti koguv vend. Kunagise kooliaja kaklused olid tõesti vaid lapsemäng võrreldes täna toimuvaga. Tol ajal ei löödud maaslamajat ning koolikaklustes ei kasutatud relvi. Ei maksa tümitada inimesi selle pärast, et nad ei astu vahele. Nad ei peagi. Üks alati kakluseks valmis tüüp võtab mitu kaklemise unustanud inimest maha, enne kui ta üldse võidetakse. Lisaks ei tunnista see tüüp reegleid, kes iga hetk võib haarata külmrelva. Katse sellist inimest ilma ise viga saamata peatada on jõukohane vaid vastava treenitusega isikutele.
Kolmandaks müüdiks on see, et selliseid isikuid saab parandada. Kahjuks saab neid vaid taltsutada, kui neis hirmu tekitada. Nõukogude ajal ei tahtnud kaagid miilitsasse sattuda. Miilitsatöötajad võisid omavoliliselt kinnipeetut mõnitada, peksta või piinata. Lisaks eksisteeris rahvamalev. See hoidis ehk mõnda tüüpi veidi tagasi. Kriminaalse tee valinud isik pole mitte elus kannatada saanud. Ta ongi selliste kalduvustega. Paratamatult. Kiusamise tõttu koolis tulistama hakanud õpilased on selles asjas erand ja erand pidavat reeglit kinnitama. Paranemine on ime.
Kuidas ma peale vabanemist mõistusele tulin, ei oska ma siiani arvata. Mäletan nii palju, et osa kambast istus veel pikalt kinni, teine osa oli kuskile putku pannud. Mina olin üksi. Sai veel paar korda kuskilt varastatud ja oligi kõik. Läksin mingi uitmõtte ajel hoopis tööle. Leidsin paar üsna põnevat hobi. Narkootikumidest sain puhtaks vanglas. Alkoholi tarbin praegu harva. Mõned kambaliikmed olen üles leidnud, nemad on põhjas. Kes alkohoolik, kes pidevalt pilves, ja ma ei suhtle enam nendega.
