Kuidas üks külmast kange chow-chow tee meie koju leidis
Vahelduseks on Delfi mõned päevad tagasi avaldanud ka üdini positiivse loo ”Neiu, kes päästis tee äärde maha jäetud koera”. Tõsi, ka selles loos on negatiivsust, aga lõpp on siiski hea, nagu muinasjutus. Vahel tundubki, et meie karmil reaalsusel pole hea ja õnneliku lõpuga midagi ühist. Ei teagi, kas selliseid häid asju kajastatakse vähe või neid lihtsalt juhtubki aina harvem. Kurb on see nii või naa!
Samas loo (ja ka teiste sarnaste) kommentaare lugedes tabab mind veelgi hullem jahmatus. Leidub inimesi, kes ei mõista sellise teo suurust. Leidub neid, kes tänitavad, et no mis tegu see looma päästmine ikka on, kui nälgivaid ja kodutuid lapsi kõik kohad täis on. Jah, eks inimlaps vääriks tõesti aitamist, aga mitte sugugi rohkem, kui iga teine elusolend. Samas pole laste aitamine juba ainuüksi juuriidilisest küljest vaadates sugugi kerge.
Seda lugu hakkasin ma aga kirjutama just ühe konkreetse kommentaari peale. Keegi tähenärija hakkas seal tänitama, et miks too tüdruk enne nädala jälgis, kuidas koer ikka ühel ja samal kohal istub ja kotti valvab, miks ta kohe ei sekkunud? Uskumatu, kas keegi tõesti arvab, et nähes kusagil koera istumas, hakkame kohe tegutsema? Mina küll ei hakka, ikka loodan, et omanik ilmub kohe välja. Võõrast koera koju tassida on vastutustundetu nii enda, looma kui ka tema omaniku suhtes.
Toon teile kaks näidet enda elust ja tegelikult on need täiesti erinevad. Paar aastat tagasi bussiga koju sõites märkasin maantee ääres kraavis lamavat koera, tema pilk jäi minu omasse kinni, koju jõudes ei saanud ma kuidagi rahu. Kuna mul omal autot ei ole, ei saanud aga tagasi sõita. Helistasin koerte varjupaika, sealt anti telefoni number ja asi hakkas hargnema. Mõni tund hiljem helistas meie valla vabatahtlik loomade abistaja, et kutsa sai õnnelikult koju - oli teine autolt küll müksu saanud, kuid loomaarst arvas, et paraneb kiiresti. Omanik ei viitsinud tänadagi, see selleks, aga millest ma aru ei saa, on see, kuidas autojuht, kes sellele koeravolaskile otsa sõitis, rahumeeli edasi põrutas?
Teine lugu on pikem - tegelikult kestab see siiani. Juhtus see juba oma viis ja pool aastat tagasi. Oli veebruari lõpp, ööseti kippus pakane olema üle 20 pügala. Ühel päeval teatas mu tütar, et meie alevikus hulgub juba mitu päeva koer. Loomulikult tahtis ta, et me ta kohe endale võtaks, seda enam, et tegemist oli tema lemmik tõugu koeraga - musta chow-chowga. Tütar oli palunud sellist koera nii jõluvanalt kui ka jumalalt. Paraku maksid sellise kutsikad tol ajal oma 8000 krooni.
Kuna üsna raske oli uskuda, et sellise koera keegi meelega maha jätab, panin raadiosse kuulutuse ja igaks juhuks ka kirjaliku teate poe juurde. Läks nädal, ei miskit. Kogu selle aja jälgisin erinevaid infokanaleid, eeldasin ju, et omanik on mures ja otsib oma koera, aga ei miskit. Õhtuti käisime koerale süüa viimas, kuna ööd olid meeletult külmad, keetsime talle iga kord ka sooja putru. Ja siis nägin ma, kuidas loomadel on teineteise vastu kordi rohkem hoolivust, kui inimestel. Kaks suurt koera, kellel muidu kodud täiesti olemas, magasid kõik need ööd meie hulkuri kõrval, hoides teda nii soojas.
Ühel päeval tuli aga tütar nuttes tuppa: ”meie” koer lamavat krampides rõdu all. Tormasin vaatama. Pilt oli masendav, kuigi sel hetkel soojendas teda päike, oli loom vappekülma värinatest peaaegu krampides. Üritasin teda tuppa meelitada, aga ta kas ei suutnud või ei tahtnud, tütart näksas lausa kõrvast. Ega siis midagi, läksin tuppa, et otsida mingit nööri, mis talle rihmaks kaela siduda. No ega seda ei leia, mida vaja just on! Haarasin siis eks-mehe lipsu ja näe läkski lõpuks asja ette ja jooksin kähku koera juurde tagasi.
Edasi läks juba libedalt: rihm kaelas, järgnes ta mulle üsna kuulekalt. Trepikotta jõudes tormas aga juba omal initsiatiivil trepist üles. Toas otsis ta üles kõige heledama vaiba ja keeras sinna magama. Nii ta meile jäigi, kuigi veel mõned aastad jälgis ta igat peatuvat autot, et ehk on see tema peremees.
Tänaseks on tema või siis pigem meie, täieõiguslikud perekonnaliikmed. Ta terroriseerib meid oma armsal moel, sest võimatu on teda kuhugi jätta - nimelt kardab koer ikka veel, et ta jäetakse maha. Tööle minemine oli oma aasta täielik draama, aga töölt tulemine - te isegi ei kujuta ette, kui õnnelik ta siiani on, kui ma uksest sisse astun!
Mainimata jäid muidugi need kolm kutsikat, mis me kuu pärast Betsy kodustamist “pealekauba” saime. Õnneks leidsid nemad omale kohe pärast kahe kuuseks saamist toredad kodud Soomes. Seega oli lool õnnelik lõpp.
Kui nüüd keegi oma “kaotatud“ koera ära tunneb, siis ärgu isegi mõelgu tema tagasi saamisele. Inimene, kes nii armsale olevusele sellist valu põhjustas, pole teda lihtsalt väärt.
