Kuidas me kuus last tema hirmsa ema käest päästsime
Mulle on juba lapse saadik selgeks tehtud ja õpetatud, et kus näed hädalist, aita ning toeta oma jõuga nii palju, kui sa suudad. Kunagi lapsena ei mõistnud ma veel, kui oluline on abistav käsi neile, kes seda hädasti vajavad ja kui palju võivad tähendada hoolivad sõnad ja toetus inimesele, kes on juba kõige suhtes lootuse kaotanud.
Eks lapsena mõistame ikka asju laste vaatenurgast ja omakasupüüdlikumalt. Alles täiskasvanuks saades mõistame vigu ja olukordi, kus oleksime tahtnud hoopis teisiti käituda. Olen kokku puutunud nii vanurite, halvale teele sattunud noorte inimestega kui ka hädas ja vaesuses üles kasvanud väikelastega.
Nimelt oli minu vanaema naabriteks suur perekond, kuhu kuulus kuus last ja ema, kuid kahjuks isa polnud nende peres. Ema ei käinud tööl ja ainus sissetulek oli laste toetus, kuid seda nappis kõigi ülalpidamiseks, kuna ema võttis ka napsu ja tegi suitsu ning tihtipeale polnud lastel õhtusöögiks muud, kui kuivanud saiakoorukid, mida nad laua alt otsisid.
Lapsena ei tundunud mulle see pilt nii võigas, kuid nüüd meenutades oli see tõesti jube, et meie väikeses Eestis juhtuvad ja on juhtunud asju, mida poleks tohtinud kunagi juhtuda. Minu vanaema küll rääkis linnavalitsuse ja sotsiaaliabiga, kuigi kasu oli sellest alati vähe. Alati leidis laste ema mingi vabanduse, et täna ta pole jõudnud veel süüa teha ja koristada ning et tal on head inimesed, kes abistavad teda igati ja kõiges ning lapsed ei tunne millestki puudust.
Nii see kestis pikki aastaid. Vahel, kui keegi külas käis, said lapsed kenasti süüa, mõne mänguasja ja mõne riidehilbugi. Nende laste jaoks oli see kui jõulupidu või sünnipäev. Lapsed olid kõik tol ajal väga väikesed. Kõige vanem oli 8-aastane ja siis teised umbes 2-aastase vanusevahega nooremad. See on just aeg, kus laps vajab tuge, hellust ja vanemlikku poolehoidu ning mõistmist kõige enam.
Mina ise olin siis 12-aastane ja mõistsin, et minu elu on nende vaesekeste kõrval lausa paradiis, kuigi ka mina polnud tihti oma vanematega rahul. Paar aastat hiljem, kui ma sain 14-aastaseks, siis tegin omas koolis ettepaneku teha ühine projekt, mis aitab selle pere lastel hädast pääseda ning nautida elu ilu ja võlu ilusamal kujul, kui siiani nende ema on suutnud nende heaks korraldada.
Kõik olid nõus ja hakkasime ühiselt raha koguma. Samuti riideid ja mänguasju, mis alles olid kellelgi jäänud lapsepõlvest. Kaasasime asjasse isegi osa oma tuttavaid. Juba mõne kuuga olime piisavalt kogunud, et abiks ja toeks olla nende laste normaalsemale elule. Viisime kõik kogutud asjad sinna ja te ei suuda ette nende kallite laste rõõmsaid nägusid!
Nad kallistasid meid ja tänasid vist tuhat korda ning korrutasid muutkui, et oleme nende haldjad, kes nende palveid kuulda võtsid ja neid nii paljude heade asjadega üllatasid. Tõepoolsest need lapsed reeglina oskavadki hinnata seda, mida neile antakse - selleks võib kas või väike pulgakomm olla!
Tegime ka avalduse selle kohta, et ema ei tule toime oma kuue lapse kasvatamisega ning lapsed tuleks kas kuhugi peredesse paigutada või siis lastekodusse, kus kõht on kindlalt täis ja nad oleksid hoolitsetud.
Isegi pilte nende kodust tegime ja viisime tõestuseks, et meid ikka kuulda võetaks. Ei läinudki palju mööda, kui tõesti ema sai karistada ja talt võeti lapsed käest. Kolm last võttis naise sugulane, kes elas maal ja ülejäänud kolm paigutati lastekodusse, kus nad hiljem kodu endale kõik leidsid. Seega õnnelik lõpp sellele loole ka saabus ja mul oli hea meel, et olin kasuks ja abiks seal, kus mind tõesti vajati. Üksinda poleks ma seda vist suutnud, kuid ühisel jõul õnnestus lõpuks kõik.
Aita seal, kus näed, et sind tõesti vajatakse ja uskuge mind, see hea tuleb kõik teile ringiga tagasi!
