Kuidas me ei suuda lastest kavalamad olla ja kasutada "segavat" tehnikat selleks, et neid harida?

Viimasel ajal on tõusnud aktuaalseks laste koolikoormuse teema. Lähene kust kandist tahad, on tänastel keskealistel ikka ainult üks lahendus: võtku aega arvutis passimise arvelt! Lugupeetud täiskasvanud, kas üleüldse on mingit lootust, et telefonid, arvutid ja tahvlid kaovad ära, et nende kasutamine lakkab ja lapsed hakkavad uuesti lille-rohuga mängima?

Mina niisugust varianti ei näe. Jäävad ainult küsimused: kas, millal ja kuidas kavatseme me selle olukorraga kohaneda?

Tuttav, kelle tütar asus pedagoogikat õppima, kirjeldas mulle hiljuti, kuidas nad käisid õppeaasta alguses kontoritarvete poodidest tudengile õppevahendeid hankimas. Need õppevahendid lohisevad täna juba peaaegu 20 aastat tegelike võimaluste järel.

Kui juba ammu on näha, et virtuaalsus nii hirmsasti köidab, siis võiks ju pedagoogid ja metoodikud lastest sammukese ees käia ja püüda seda olukorda kuidagi teadmiste omandamise kasuks pöörata! Me võiksime täiskasvanutena ikkagi lastest pisut kavalamad olla! Kui laps ei taha kaalikat süüa, siis oskame ju ometigi välja mõelda mingi nipi, kuidas seda talle koos mõne muu maitsva asjaga sisse sööta?

Samamoodi on ju kõigi muude asjadega. Miks ei võiks näiteks geograafia ja ajaloo õppematerjalid olla suures osas arvutis? Me sunnime last õppima õpikusse joonistatud skeemi järgi, kuidas väed mööda Rooma impeeriumit liikusid, selle asemel et näidata talle seda ekraanil koos heliga.

Kõike seda halba, mida arvutid noortele teevad, ei ole võimalik pöörata heaks tänitamisega stiilis "meie omal ajal küll..." – see aeg on möödas, ega tule enam mitte kunagi tagasi! Täna kasvaval põlvkonnal on skrollimine ja klikkimine samamoodi lihasmälus nagu praegustel 50+ aastastel manuaalkastiga sõitmine.

Me peame hakkama kohe nüüd ja praegu tegelema sellega, et anda uuele põlvkonnale niisugune haridus, nagu neile sobib. Tänases farmis ei tööta naine lüpsikuga, tänases farmis naine klikib.