Isegi Edgar Savisaar märkis oma Moskvas peetud kõne avalikuks tehtud versioonis, et meie jalgpallimeeskond ühendab kõiki Eesti kodanikke ja koondise ning selle liidri edule elavad kaasa Eestis elavad inimesed, hoolimata oma rahvusest.

Seda imelikum on Keskerakonna Tallinna valitsuskaaslaste, sotsiaaldemokraatide, otsus alustada eraldi „jahti“ vene keelt emakeelena kõnelevate inimeste häältele. Kiusatus muidugi on: Keskerakond järjest nõrgeneb ja kümned tuhanded inimesed on oma valikut muutmas. Kuna järgmised valimised on kohalikud, käib mäng topeltpanustega: kohalikke volikogusid saavad valida ka mittekodanikud.

Oma vaadete tutvustamises pole sotsiaaldemokraadid samas just eriti järjekindlad. Venekeelse propaganda asemel tasuks neil rohkem ka eesti keeles selgitada, et nende pakutavat ulmelist kõigi heaolu tagavat sotsiaalprogrammi saab ellu viia ainult maksutõusude, ettevõtluse koormiste kasvatamise ja sellega kaasneva üldise vaesumise hinnaga. Selle tõestuseks tasub vaadata sotsialistide juhitud Euroopa riikide majanduspoliitika läbikukkumisi.

Eesti ei vaja „vene“ parteid, kelleks sotsiaaldemokraadid saada üritavad. Erinevate rahvuste lõimumine on Eestis viimastel aastatel suuri samme edasi astunud. Kes kahtleb, vaadaku sisse kasvõi pangakontorite ustest, kus leti taga istuvad peamiselt noored vene neiud, sest neil on eelis, mida paljudel eestlastest eakaaslastel pole – nii eesti kui ka vene keele oskus.

Eestis elavatele vene inimestele mõeldud sõnumeid vaadates tuleb aga küsida, kuidas suhestuvad sotsiaaldemokraadid Venemaa soovi Eesti poliitikat mõjutada? Kas ühel hetkel võib minna samamoodi nagu läks Keskerakonnaga, kelle soov meeldida mitte-eestlastele, tõi kaasa soovi kasutada valimiskampaaniaks Venemaalt pärit raha.

Praegu võetud joone järgi Vene Erakonnaga ühineda näib, et sotside ja Mikseri jaoks ei ole probleemiks ka vene keel riigikeelena, nullkodakondsus ja pronksiööl märatsemine. Seda kõike vene häälte püüdmise nimel.