Kui küsiksin endalt, kas krõpsusööjad on teistest inimestest rumalamad, võiksin kusjuures isegi vastata, et on. Laias laastus tundub, et need, kel liig sageli krõpsupakk käes, ei hiilga just intelligentsilt. Kas on asi krõpsudes või milleski muus, näiteks ellusuhtumises? Nii kummaline ja absurdne, kui see ka pole, usun, et asi on just nimelt krõpsudes. Ja mitte ainult.

Me teame, et toit mõjutab meie keha. Ühiskonnas, kus suuremal või vähemal määral valitseb kehakultus, sundides inimesi nägema vaeva selle nimel, et olla peenike (äärmusteni välja), on inimesed üsnagi teadlikud sellest, kuidas üks või teine aine kehakaalule ja välimusele mõjub. Aga intellektile?

Suur osa n-ö poptoidust (krõpsud, burksid, limpsid, maiustused) sisaldavad aineid, mis on väidetavalt ajutegevusele kahjulikud. Et mitmed värvilised maiustused soodustavad hüperaktiivsust, on meediast siit-sealt läbi käinud, kuid on ilmselt üsna suur hulk toiduaineid, mis kahjustavad ajutegevust. Mõte ei ole enam nii terav, raske on keskenduda, ei viitsi süveneda. Muuhulgas tuleneb see ehk tõepoolest toidust.

Nüüd tagasi tulles loo alguse juurde: 80ndate lõpus ja 90ndate alguses, kui mina koolis käisin, oli meie pere vaene ja vaesed krõpsu ei söönud. See oli lihtsalt liiga kallis. Õieti, ma ei söönudki kunagi mingeid pakimaiustusi, koolikohvikusse minekuks mul raha ei olnud ja kodus tegi ema mannakreemi ja muud sarnast.

Ei, ma ei olnud õnnetu, ega ma näljas polnud. Ja aju oli terav, päriselt ka. Ma tean, et oli palju teravam, kui on praegu.

Muidugi ei saa üldistada, et lihtsalt üks või teine toit teeb inimese lolliks või targaks, kuid ma olen veendunud, et sel on oma mõju, nagu ka andel, töökusel, kasvukeskkonnal.

On 21. sajand ja poes käies tuleb tõdeda, et tervislik toit muutub üha kallimaks. Mahe- ja ökotooted ning orgaaniline toit üldiselt on luksus. Tavaline kartul ja porgand, mida maja taga kasvatad, on hinnas, sest nad on puhtad.

Kui võrrelda tavalise või ja margariini hinda, siis võib see olla kuni kolmekordne. Samuti on odavad igasugused valmistoidud, samal ajal kui puhas liha on kallis. Siiski olen tähele pannud, et puhast toitu süües kulub seda vähem. Suhkruasendajad ja muud keemilised ained ei ole toiteväärtusega ning neid peab palju sööma, et vajalikud ained kätte saada.

Kõige rohkem paneb mind aga ikkagi muretsema see, mida toit mu ajuga teeb. Ilma terava mõistuseta ei ole minust mingit tolku, kuna teen tööd oma peaga.

Puhta toidu söömine eeldab mõttetööd ja analüüsi, kuid teisalt on see nagu surnud ring: mida rohkem sööd rämpsu, seda vähem jaksad analüüsida, mida sööd, ja seda kergekäelisemalt sööd rämpsu edasi.

Õnneks on Eestis hea toit veel kättesaadav ja peaaegu taskukohane. Veel ei ole päris nii, et kõige odavam on süüa kiirtoitu, nagu on üle lombi. Aga see võib nii minna. Seega mõtlen üha rohkem sellele, et kõige targem valik oleks elada maal, kasvatada ise põllusaadusi ning pidada kanu ja kitse. Tundub suur ettevõtmine, aga võibolla on see isegi tehtav.