Oma töökoha kaotasin ma tegelikult juba 2013. aasta suvel, aga kuna oli suvi ja koondusrahad üldse mitte väiksed, siis mõtlesin, et hakkan aktiivselt tööd otsima septembris, sest suvel on see vabade töökohtade turg üldse väga väike ja vaikne. Aeg-ajalt küll käisin tööportaalides ja kandideerisin siia-sinna, aga ei midagi erilist.

Tõsise kandideerimise ja otsimisega hakkasin tegelema alates septembrist. Olgu siinkohal öeldud, et tööle kandideerimine on täiskohaga töö - surfa kõikides nendes portaalides, leia sobiv pakkumine ja kirjuta vastavasisuline kaaskiri. Kui algselt otsisin ainult erialast tööd, siis mõne aja möödudes sain aru, et see on ajaraiskamine.

Koondusrahad hakkasid otsa saama, aga süüa ja arveid maksta on ju vaja. Ma ei ole selline mees, kes elaks naise kulul, seega hakkasin kandideerima ka lihttöödele: ladudesse komplekteerijaks, liinioperaatoriks, pakkijaks, kaubapaigutajaks - mõtlesin, et kui ma oma kõrgkooli diplomiga erialasele kohale ei saa, siis sinna ikka peaks saama, aga kahjuks tulid ka sealt ainult eitavad vastused.

Uurisin oma tuttavalt personalispetsialistilt, milles võiks olla probleem. Selgus, et lihttööl on probleemiks, et mul on kõrgharidus, aga erialasel tööl on probleemiks, et haridus ei ole ikka päris see, mis vaja, või pole töökogemus piisavalt pikk!

Hämmastav on minu jaoks personalispetsialistide suhtumine inimestesse. Kui oled kõrgharidusega, siis see tähendab kohe, et mingi lihttööga sa küll hakkama ei saa. Tean, kuidas üks magistrikraadiga naine kandideeris rõivapoodi klienditeenindajaks ja ta CV visati kohe prügikasti, sest vaadati, et: "Miks ta kandideerib?!"

Otsingute käigus kandideerisin ühele osakonnajuhi kohale, kust loomulikult tuli eitav vastus, sest vaadati, et olen liiga noor ja ilmselgelt ei ole minus mingeid juhiomadusi. Miks ei anta isegi võimalust ennast tõestada?

Lõpuks õnnestus mul ka paaril proovipäeval käia. Ühes kohas öeldi mulle "ei" seetõttu, et ma olen ambitsioonikas ja neile paistis, et ma sooviks ametiredelil tõusta, aga selline suhtumine ei sobi ettevõtte poliitikaga. No tõesti, andke andeks, et ma tahan oma elus kuskile jõuda, mitte 20 või rohkemgi aastat ühe koha peal vegeteerida!

Teine koht oli puhas laotöötaja koht ehk "tõsta kast sinna ja siis sinna ja lõpuks sinna" stiilis tööülesanded. Kuna CV-de saatmine tulemust ei andnud, siis helistasin ja ütlesin, et soovin seda tööd, ning küsisin, mis ma tegema pean. Minu üllatuseks kutsuti mind kohe tööd vaatama, kuid minu CV-d nähes venisid näod pikale. Jälle see kõrgharidus: "Oi, teie taustaga inimesele ei ole meil kahjuks midagi pakkuda!" Lõpuks suutsin nad ikkagi nii kaugele viia, et lubati vaadata - ehk sobin ma mujale. Siiamaani ootan kõnet, mida ilmselt ei tulegi.

Juba ammu on mu peas keerelnud mõte Soome minekust. Paar tuttavatki sinna läinud. Küsisin, et kuidas sinna saab ja mida tegema peaks. Minu suurimaks miinuseks on muidugi see, et soome keele oskus on nullilähedane.

Suur oli minu üllatus, kui juba teisel päeval mulle helistati ja vestlusele kutsuti. Küsiti, kas mul oleks elamine olemas ja kuidas inglise keelega lood on. Ütlesin, et nende asjadega on kõik okei ja vastuseks tuli, et millal mulle sobib tööga alustada. See oli ikka kergelt öeldes üllatus. Jah, tegemist on küll lihttööga, aga vahet ei ole - töö on töö.

Ma kolin Soome, sest seal antakse inimesele vähemalt võimalus, olenemata tema taustast ja oskustest. Eestis koheldakse sind kui muru sees vedelevat ekskrementi, millest kõik üritavad mööda vaadata. Kõik on kinni suhtumises, ja mina suhtun Soome riiki väga hästi. Eestisse kahjuks enam mitte nii väga.

Eesti (personali)inimesed on nii kinnised ega suuda mõelda, et tegelikult võib inimene hakkama saada igasuguse tööga, kui talle vaid võimalus anda. Seega soovitus kõigile, kes tunnevad, et Eesti riik ja ühiskond neid enam ei vaja: võtke see julgus kokku ja kandideerige välisriiki!