Koolikiusamise ohvri pihtimus: olen nii palju üle elanud, et mind on nüüdseks võimatu solvata
Iga kord, kui satun lugema artikleid koolikiusamisest, mõjutavad need mind tugevalt, kuid viimane artikkel (Õpetaja vastus koolikiusamist kurtnud lapsele: "Ära kitu!") jäi kripeldama nii, et tundsin vajadust jagada teiega enda lugu.
Olen terve elu elanud Tallinnas, käinud kolmes täiesti erinevas koolis ning puutunud kokku igasuguste inimestega ja suhtumisega. Alustan siis algusest.
Esimeses klassis käisin kodulähedases kunstikallakuga koolis. Tulin sinna heast lasteaiast täiesti rikkumata maailmapildiga. Olin üdini rõõmsameelne ning sellega kaasnes ka omajagu naiivsust ja kergeusklikkust. Sellisena sattusin ma keskkonda, mis hakkas peagi meenutama metsikut loodust – klassikaaslastest mulle sõpru ei saanud ja nii pidin üksinda seisma mitme "kõva kuti" vastu, keda oli vist igas algklassis vähemalt üks.
Tihti ei saanud ma koolimajas vabalt liikuda, kuna nurga taga oli keegi, kes hoidis mind kinni, peksis ning ei lasknud edasi liikuda. Tihti kadusid mu asjad jäljetult, läksid saladuslikult katki või soditi täis. Kord avastasin oma saapa peale pooletunnist otsimist kooli õuelt porilombi keskelt.
Õpetajad ja koolitöötajad olid toredad, kuid nende võim ei ulatunud kaugemale kui nende nägemisulatus, kui sedagi. Ikka oli lihtsam mind kergeusklikuks tembeldada. Neile oli väga oluline küsimus, et miks ma peale tunde kuidagi koju minna ei tahtnud. Põhjus oli lihtne: oodates sain olla kindlam, et minu koduteel pole kiusajaid.
Tihti paluti mul juhtunut täpselt kirjeldada, kuid juhtumeid oli nii palju, et raske oli neil vahet teha ja neid detailselt meenutada. Lisaks ei teadnud ma enamasti kiusajate nimesidki. Kusjuures õppimisega mul raskusi polnud, pigem vastupidi. Esimene klass oli üsna igav, kuna ainus, mis ma seal ära õppisin, oli kirjatähtedega kirjutamine.
Kevadel tuletas ema mulle meelde, et soovib mu panna eliitkooli, mis võttis tol ajal õpilasi vastu teise klassi. See mõte rõõmustas mind väga ja ma tegin katsed ära kerge vaevaga.
Uude kooli minek oli kergendus. Õppimine muutus raskemaks ja põnevamaks ja ka suhted klassikaaslastega olid alguses head. Siin vedasid mind alt minu enda närvid. Kartsin kohutavalt, et esimene klass kordub ja seda vist märgati. Füüsilist vägivalda polnud uues koolis küll üldse, kuid peagi avastati, et ma ärritusin väga kergesti ja võisin kellestki lahti saamise nimel teda ka lüüa. Mu klassikaaslased hakkasid seda peagi ära kasutama, sest loomulikult jäin mina alati süüdlaseks. Õpetaja keeldus isegi mõtlemast, et tegemist võiks olla enesekaitsega.
Teadsin isegi, et lüüa ju ei tohi ja õppisin algklasside lõpuks ennast vaos hoidma, kuid kiusamine jätkus. Ma pole kunagi näinud sellist kannatust, nagu minu vanadel klassikaaslastel siis, kui nad mind närvi ajada püüdsid. Nagu sääsed.
Kuuendas klassis oli juhtum, kus olin parajasti vahetunnis oma laua taga puhkamas ja äkki tuli üks tüdruk tüli norima, teine filmis. Juhtumist on möödas pea viis aastat, kuid see video on endiselt filmija täisnime all Youtube'is üleval.
Selleks ajaks oli mul kadunud igasugune motivatsioon, mul olid tekkinud "põhjuseta" puudumised ning hinded halvenesid.
Peale seda filmimisjuhtumit pöördusin direktori poole palvega mind üle viia paralleelklassi. Olin küll varem saanud korduvalt riielda selle eest, et julgesin direktori või klassijuhataja aega raisata, kuid teadsin, et midagi tuleb ju ette võtta. Ilma et mind oleks lõpuni kuulatud, sain vastuse stiilis: "Ah et paralleelklassis ei peagi sinu arust siis õppima ja koolis käima, mis?!" ja natuke veel mõnitusi, ilma et oleksin saanud ennast kaitsta.
Klassijuhataja oli veendunud, et mind kiusatigi sellepärast, et ma ei tahtnud koolis käia, vastupidine variant ei tulnud kellelegi pähe.
Umbes samal ajal taipasin, et suhetest klassiga asja ei saa ja tõmbusin endasse. Just siis aga tekkisid klassidevahelised suhted, millest ma täielikult kõrvale jäin. Koolikaaslased teadsid mind selle järgi, mida minust räägiti ja tihti tundsin enda peal põlastavaid pilke inimestelt, kellega polnud kordagi rääkinudki.
Põhikooli lõpuks olid minu suhted klassi ja kooliga pea olematud, kui arvata välja mõni üksik erand. Kuna olukord oli paranenud, tundus kõik mulle hästi, ehkki nägin iga päev klassis valitsevat silmakirjalikkust. Minust oli saanud kõige "ebalahedam" inimene koolis. Kõik, mida tegin, minu muusika ja hobid, mida vahetasin tihti, said kohe naeruväärseteks. Need vähesed, kes minuga suhtlesid, tegid seda kas haletsusest, või olid nad nii palju nooremad, et minu klassi mõju nendeni ei ulatunud.
Samal ajal olid minu õpitulemused tõusnud üle klassi keskmise ja põhikooli lõpp lähenes. Jäin napilt välja grupist, kes sai gümnaasiumisse sisse ilma katseteta. Mul on selle suhtes ka omad kahtlused, aga see selleks. Olin kaua üsna kindel oma jätkamises seal koolis ja registreerisin ennast, peamiselt küll pere survel, katsetele. Kuid katsetele ma ei läinud. Õppida on mulle alati meeldinud, kuid ma ei soovinud jätkata läbimädanenud kollektiivis.
Peale katseid vaadati mind koolis kui püstihullu, kes julges sülitada eliitkooli mainele, kuid olles nüüd teist aastat üsna tavalises koolis, võin öelda, et see oli mu elu parim otsus. Saan siin läbi nii õpilaste kui ka õpetajatega ja naudin kooliskäimist ning õppimist. Tänu sellele, et mul on olnud palju hobisid, tean täpselt, mis mulle sobib ja kelleks tahan saada. Olen aastate jooksul pidanud nii paljust üle olema, et mind on praegu pea võimatu solvata. Samas kardan ma veidi uusi suhteid luua ning mulle tundub vahel, et algselt suhtuvad inimesed minusse halvasti ning mul tuleb ennast tõestada.
Ema on mulle hiljem öelnud, et oleks ta tol ajal teadnud, mis toimub, oleks ta kooli pahupidi pööranud. Minu jaoks polnud iga pisem üksikjuhtum tegelemist väärt, kuna probleem tervikuna ei oleks kuskile kadunud - iga juhtumi kohta aru andes oleks ma kohe saanud laubale tüütu kituka sildi ja keegi ei oleks mind enam tõsiselt võtnud. Niigi ei võetud.
Koolivägivald on palju laiaulatuslikum, kui meile tundub. Üksikjuhtumite lahendamine ei pruugi viia tulemuseni. Olen kindel, et parimateski koolides on neid, kelle jaoks iga koolipäev on katsumus ja kelle suhted klassiga mõjuvad halvasti õppimisele, mis on ju ometigi peamine põhjus, miks lapsed koolis käivad. Väga oluline on ennetamine. Lastele tuleks juba maast-madalast selgeks teha, mis on okei ja mis ei ole. Muidu vaikivad paljud toimuva maha, pidades seda normaalseks. Lastel ju ikka juhtub.
Siis on veel see küsimus, et kust anda õpetajatele, lapsevanematele ja kaasõpilastele see motivatsioon probleemiga tegeleda, vahele astuda, laste muresid kuulata ja nendega tegeleda.
Kui sind kiusatakse või sul on mure, otsi kindlasti abi. See ei ole okei, kui keegi sulle haiget teeb. Kui vanem või õpetaja ei kuula, helista kasvõi lasteabisse. Ära ainult vaiki, sellest pole mingit kasu.
Enne kui teed kellegi üle nalja või lööd teda, mõtle, et sinu jaoks on see ehk tõesti lühiajaline ning süütu nali, kuid see, kelle pihta su nali käis, ei unusta seda niipea, isegi kui ta ütleb, et kõik on korras.
Maailmas on paremaidki nalju ja tegevusi kui need, mis on teiste kahjuks tehtud. Pea meeles, et kõigil on õigus häirimatult õppida ja oma asjadega tegeleda.
Lõpetuseks lisan ühe loo, mis on viimasel ajal internetis populaarsust kogunud.
Õpetaja palub õpilastel võtta üks valge paberileht. Siis palub ta õpilastel seda kortsutada ja sodida, kuid mitte katki rebida. Seejärel peavad õpilased selle lahti võtma, kortsud ära siluma, sodimised kustutama ja paberilt vabandust paluma.
Õpetaja küsib siis õpilastelt: "Noh, kas paber on nüüd sama ilus kui enne?"
Õpilased raputavad päid ja mõni ütleb, et nüüd on see paber ju päris kole.
Õpetaja ütleb siis, et samamoodi on ka kaasõpilastega. Sina võid peagi unustada selle öeldud halva sõna, kuid sellele, kellele sa seda ütlesid, teeb see haiget ja vabandamine ei paranda seda haava isegi siis, kui ta sulle andestab.
