Teel olles juhtus aga nii üht kui teist. Küll puudus mul pardakaart; mulle öeldi, et mind pole lennunimekirjas; lennuk tegi vahepeatuse Ugandas, mida kuskil kirjas polnud ja kus ma suures ärevuses ka lennukist välja läksin ning õnneks viimasel hetkel lennukile tagasi jooksin; pikk ja stressirohke lennureis - aga lõpuks ma siiski Rwandasse jõudsin, kus ootas mind mu sõber ja neljatunnine sõit Goma poole võis alata.

Kuna see sõit tuli mul päris ootamatult, otsustasin endale viisa saada piirilt. Enne Eestist lahkumist tegin ka ära vaktsiini kollapalaviku vastu.

Raha eest saab kõike

Piiril viisa taotlemine on kerge, kui raha on seljakotiga kaasas, kuna Gomas kehtib kirjutamata seadus „ raha eest saab kõike“. Minu ühekuune viisa läks maksma 500 dollarit.

Kui me linna sisenesime, oli juba päris hämar. Sõidutee oli auklik, vulkaanikivimeid täis. Sõiduteel kõndisid veel inimesed, kes kandsid seljas või pea peal erinevaid koormaid ( küttepuid, vett, lapsi, banaane jne), teedel veeresid ka puust valmistatud tõukeratta moodi, kuid märksa suuremad, liikumisvahendid, millega veeti samuti raudväravatest küttepuudeni igasugu kraami. Ning lisaks kõigele olid sõiduteedel veel kastiautod, mis olid kaupa äärest ääreni täis ning kõige tipus istus veel mõni poisike, kes seda kaupa püüdis kinni hoida. Või olid kastid täis lugematul arvul inimesi.

Teistmoodi ehitised

Majasid ma ei näinud (sest need ilusad ja rikkad elavad kõrge müüriga ümbritsetud majades, mida ma hiljem ikka nägin). Nägin ainult lipp lipi peal onne, mis olid pisikesed ja paljud ilma akendeta. Inimesed istusid nende ees valmistades süüa või pesu pestes. Ausalt öelda tekkis mul väike hirm, et milline siis minu sõbra onn välja võiks näha? Lootsin, et seal oleks vähemalt mõned aknad.... kuid meiegi peatusime kõrge aia ees, mille avasid meile turvamehed, kes valvavad mu sõbra kodu 24/7. Ja siis oli minu ees majake, kahe korrusega (meile kuulus ülemine korrus), ilusa aiaga, mis viis otse Kivu järve. Üllatus, missugune!

Kogu elu väljaspool meie aeda tundus aga väga ohtlik. Sain esimesel päeval kohe ka teada, et üksi ei või ma kodust välja minna, pean alati kandma kaasas koopiat passist ja oma sõbra number võiks peas olla, raha ja telefoni tuleb kanda ihu läheda, ehteid on parem mitte kanda, riietus olgu tagasihoidlik ja pigem püksid kui seelik, autoga sõites peavad uksed alati lukus olema, kraanist tulevat vett mitte juua... Tere tulemast Gomasse!

Poole dollariga mootorrattataksos

Gomas liiguvad boda-bodad ehk mootorrattad. Need on seal taksode eest ja neid liigub väga palju. Kuid masinad ei kuulu sugugi sõitjale, nagu esmapilgul võiks arvata. Nimelt keegi, kaval ja rikas, omab neid rattaid. Sõitja sõidab ja teenib raha. Päeva lõpus peab ta viima ratta omanikule koos 6-7 dollariga. Üks sõit kliendile maksab umbes pool dollarit. Juhil ega kliendil enamasti pole kiivrit peas. Ja mulle räägiti ka seda, et kui juht teeb avarii, siis enamasti nad kaovad sündmuskohalt väga väledalt. Seega sõit on puhtalt omal vastutusel.

Minu esimene sõit toimus turule, kuhu ma läksin koos mu sõbra koduabilisega. Kuna rattal võib korraga olla ainult, lisaks juhile veel üks inimene (kuigi pole harv juhus näha ühel rattal kolme inimest), siis sõitsime me turule kahe rattaga. Ma hoidsin kahe käega rattast kinni ja vaatasin pidevalt selja taha, et Christianiga silmsidet hoida. Ta sai ka aru, et ma muretsen ning iga kord, kui ma selja taha vaatasin, ta lehvitas. Nimelt pole seal uudiseks see, et istud rattale ja edasi viiakse sind, enamasti halbadel eesmärkidel, hoopis „metsa“. Kohalikud sõidavad rattal käed rinnal või on neil pakid käes. Mina päris sedasi veel ei julge.

Turul müüakse kõike, valged peavad rohkem maksma

Turg oli suur ja seal müüdi kruvist elavate kanadeni ehk siis kõike. Christian tundis ennast vist väga vastutavana minu eest, kuna ta võttis mul kohe käest kinni ja vedas mind siis vajalikus suunas.

Kaale ega hindu kuskil näha ei olnud. Ostetakse lihtsalt kobar banaane või üks ananass või kolm avokaadot ja siis öeldi ka hind, mida alati on võimalik alla kaubelda. Hinnad on kohe kõrgemad, kui tegu on valge inimesega ehk musunguga nagu nad valget inimest kutsuvad. Küsin, et kas valge naine ei ole äkki musunga, kuid siiski mitte, ikka musungu.

Mõned hinnad on Gomas meie omadega sarnased, aga palgad on väiksemad

Kohalikud viljad on seal odavad, kuid väljas süüa või muu kaup, on täpselt samade hindadega, kui Euroopas. Samas kui teenused on siin odavad. Enne rääkisin bodaga sõiduhinnast, mis on soodne, kuid samuti on Christiani kuupalk vaid 200 dollarit (kohalikud ütlevad, et see on väga hästi makstud) ja mees töötab 6 päeva nädalas 8 tundi päevas. Kui on soov lasta enesele õmmelda kohalikus stiilis kostüüm, maksab see 15 dollarit pluss siis riie, mis maksab 10-20 dollarit. Hiljem kuulsin, et ühe pere autojuht saab 30 dollarit kuus ning õpetajad koolis umbes 70 dollarit kuus.

Suveniirideks on müügil maskid ja puust tehtud kujukesed. Igaühel neist on kindel funktsioon ja väidetavalt on nad väga vanad. Kuid samas pidi ka nõnda olema, et korra kasutades kaotab ese oma „võime“.

Maskid ja kujukesed on erinevates suurustes ja hindades. Kuid hinda on võimalik 500 dollari pealt 200 peale kaubelda, kui prantsuse keel suus. Minagi ostsin endale ühe väikse asjakese ja sain kingituseks Christiani käest ühe gorilla, kuid Eestisse jõudes avastasin, et mõlemal asjal on pikk lõhe sees. Ma ei tea, kas mõra tuli kohvreid transportides või mingil teisel põhjusel, kuid kurvaks tegi see mind küll.

Ilm on Gomas suurepärane nagu ka loodus. Mina olin seal vihmahooajal ja siis sadas öösiti päris kõvasti ja tõusis ka tuul, kuid päeval siras päike ja oli alati mõnus.

Päevitada ma siiski ei saanud, kuna meie aias liikusid pidevalt aednik, turvad või siis töömehed, kes ise olid pikkades pükstes ja särgiga. Samuti ei ole Gomas randu, kus valged päevitamas käivad ja seega pole sealsed kohalikud harjunud nägema kedagi trikoos päikse käes peesitamas. Ma ei tahtnud siis ei neid ega ennast piinlikusse olukorda panna, mis sellest, et viibisin enda aias. Istusin siis niisama kleidis päikese käes. Mõnus oli sellegi poolest.

Kirikud ei olnud meie mõistes kiriku moodi

Käisin paaril pühapäeval ka kirikus. Ma ei ole usklik ja pühapäeviti tavaliselt kirikus ei käi, kuid Gomas tundus see kuidagi isegi eksootiline ja ma lihtsalt tundsin, et pean seal kas või korra ära käima.

Kirik väljast ega seest ei tundunudki väga kirikuna. Tegu oli lihtsa ehitisega. Sees oli suur rist, altariks üks pukk ja selle juures ka tahvel, kuhu pastor vahel joonistas oma jutu illustreerimiseks mõne pildi.

Kirik oli inimesi tulvil. Mehed ja naised istusid eraldi. Mina istusin aga Christiani ja oma kiriku poolt antud tõlgi kõrval. Nimelt oli jutlus paralleelselt suahiili ja prantsuse keeles. Minu tõlk tõlkis kõike mulle inglise keelde.

Kohe alguses pidin ma koos oma tõlgiga püsti tõusma, kuna olin selles kirikus esimest korda. Samuti beebid, kes olid esimest korda kirikus läksid koos oma vanematega altari ette, kus neile anti kõik see parem õnnistus. Veel tõusid püsti need, kes olid äsja ülikooli lõpetanud, olles siis eeskujuks kõigile teistele. Nimelt on Gomas töötuid 94%, mis on mingil määral ka haridusega seotud.

Preester oli väga lõbus, aktiivne ja liikuv. Ta vehkis kätega, rääkis vahel naljaka häälega ja oli tõeline artist, keda oli huvitav vaadata. Ja millest siis räägiti? Eks ikka sellest, et ära võta võõra mehe naist, ära valeta, ära suhtle inimesega, kes ei ole kristlik, sest te räägite erinevas keeles. Ära ole koer, kes on oma peremehega ainult seetõttu, et tema annab sulle süüa.

Goma inimestel juuksed ei kasva

Kuna Gomas inimestel juuksed ei kasva, nad pole kiilakad, aga juuksed kasvavad kõigest mõne cm pikkuseks ( äkki sellepärast, et neil pole hea kliima tõttu vajagi pikki juukseid?), siis kannavad paljud naised ja neiud parukaid või lasevad endale panna nö juuksepikendused, mis näevad vahel välja nagu lõngad. Kuid preester ütles, et mehed, kes lasevad enda naistel sellist asja teha, ehk siis panna võltsjuukseid, ärgu olgu üllatunud, kui võõras mees nende naist tahab. Mehe sõna peab ikka peres maksma ja tema on see, kes korra majja lööb.

Ja siis algas minu lemmikosa - muusika. Kirikus oli bänd - kitarrid, trummid ja muidugi koor. Nad laulsid kokku oma neli viis korda. Ja laulud olid pikad. Inimesed kirikus tõusid püsti, plaksutasid rütmis käsi, tantsisid, huilgasid vahele ja tundus, et nad kõik teavad ka sõnu. See oli tõesti võimas kogemus. Minu selja taga võttis üks mees teise hääle juurde ja laulis jumalikult. Ma isegi mõtlesin, et peaksin koori astuma, sest see muusika on sedavõrd rabav ja lummav, et tahaks seda nautida veel ja veel.

"Riigikaitsjad" nõuavad mobiile või raha, aga minul enam hirmu polnud

Minu hirm Gomas liikuda kadus ajaga. Päevast päeva relvastatud „riigikaitsjad“ keda värvatakse vabatahtlikult sunniviisiliselt ja kes riigilt palka ei saa, vaid kes ise nõuavad inimestelt iga väiksemagi asja eest kas mobiiltelefone või raha( vastuhaku korral saadeti lihtsalt vangi) tekitasid küll kõhedust, kuid minul otseselt nendega midagi tegemist ei olnud. Ma hakkasin üksi väljas käima, vajadusel bodaga sõitma ja sedasi leidsin endale ka kooli, kus hakkasin vabatahtlikuna inglise keelt õpetama. Seal puutusin vast kõige isiklikumalt kokku kohalikega, kes küsisid minult ja kellelt mina vastu küsisin. Näiteks küsis sealne õpetaja, et kas ma ehk maksaks kinni tema reisi Eestisse.

Lapsi lüüakse joonlauaga

Nägin ka sealeid karistusmeetodeid, kus lapsi saadeti nurka põlvili seisma või löödi neid joonlauaga. Korra nägin ka olukorda, kus kaks pahandust teinud poissi pidid teineteist kõrvast sikutama. Kõigepealt üks ja siis teine vastu. Õpetaja seisis kõrval ja „ergutas“: ikka kõvemini, kõvemini! Kui ma siis vaikselt mainisin, et Euroopas sellised asjad lubatud pole, vastas üks õpetaja: „aga teil on kindlasti ka palju paremad lapsed“.

Viimane kord riigist lahkudes paluti mul piiril kohver lahti teha. Kuna mul oli kohver määrdunud, olin pakkinud kogu oma kraami kilekottidesse. Kuid nüüd selgus, et kilekotid ei olegi lubatud. Vaidlesin, mis ma vaidlesin, kuid lõpuks andsin alla ja andsin kilekotid ära. See pidi lausa kohalik seadus olema. Kuna ma olin heas tujus, jätsin asja sedasi, kuid tark oleks olnud küsida seda seadust paberil ka näha. Kuid kas iga kord ikka tasub juuksekarva lõhki ajada? Eks igaüks ise teab.

Tahaks uuesti minna

Loodan, et mul on veel võimalik maitsta seda kihilist Aafrika torti. Seal on palju, mida avastada nii riigi, kultuuri kui iseenda kohta.