Eestis elavad uskumatud inimesed. Miks te millegagi rahul ei ole? Muudkui maksud kõrged, palgad väiksed, ilm on kole ja naaber nõme.

Kallis kaaskodanik, palka ei maksa sulle mitte riik, vaid sinu tööandja (v.a riigitöölistele, kelleni jõuan hetke pärast). Mine ütle temale, et raske on hakkama saada selle pisikese euroga. Vastuseks saad sa parimal juhul poliitiku juttu meenutava keerutuskõne või halvimal juhul leitakse võimalus, et vallandada. Kes on süüdi? Riik! Sest riik ei tõstnud miinimumpalka 2000 euroni.

Kallis riigipalka saav kodanik, (ka mina olen veel siin kategoorias oma emapalgaga) kas Eestil on kuskil tuhamägedes või rabas põhjatu rahaauk? Muudkui võtab sealt, maksab sulle ja mitte midagi vastu ei saa? Loogiline, et kui õpetaja, teetööline või politseinik tahab palka juurde saada, on vaja kuskil seda eurot juurde teha. See ei käi nii, et võtad paberi ja prindid.

Meie pere nuriseb ka. Ikka tahaks rohkem ja paremat – kohe-kohe juba kolmelapseline pere ju. Aga me saame hakkama. Mees teenib vaevu 700 eurot, mina emapalga ja lasterahaga kokku 400. Pangalaen, kommunaalid ja muud maksud ongi härra igakuise palga suurus. Seega 400 elamiseks. Ma ei saa aru, kuidas on võimatu selle rahaga hakkama saada.

Lastel on kõik olemas, söögilaualt ei puudu midagi, riided on seljas, auto sõidab ja lõbustused mahuvad ka veel eelarvesse. See ei ole tegelikult raske ju.

Suuremaid sisseoste mina üksi ei tee, sest härra teab kas neli eurot kilo liha eest on palju või vähe. Nii me käimegi poes koos. Tema otsustab, lapsed poetavad mõne küpsisepaki korvi ja mina maksan. Palju on kasu suurest külmikust – lihatooted sügavkülma ja terve kuu hea võtta. Muide, ka saia saab seal edukalt hoida!

Minu meigikotis ei ole viimase trendi meigivahendid. Peitekreem ei pea olema ostetud ostukeskuse kõige kallimast poest. Selle saab kätte ka palju odavamalt. Muidugi ei ole ma ka mingi grillkana, kes iga päev meigiks, seega sobib mulle ükskõik mis toode.

Mul ei ole häbi osta allahinnatud kaupa. Jõulude ajal tegin näiteks suure küpsisetordi küpsistest, mille "parim enne" oli möödas. Polnud keegi uue aasta pidustuste ajal mürgitusega kodus või haiglas. Kuigi jah, piimatooteid ei julge ma selle kategooria kapist võtta.

Keemiakapp ei pea olema suur ja lai, piisab vaid mõnest üksikust asjast. Põranda saab väga edukalt sooja veega puhtaks, aknad sidruniveega ja WC soodaga.

Kohvi saab juua ka sõbranna juures, mitte ainult kohvikus. Või tuleb sõbranna sinu juurde. Saiake poest ja kohv oma kannust on palju odavam, rääkimata privaatsusest.

Meil on neid nippe veelgi ja kõigi üles loendamine oleks üks pikk lugemine, aga ega me just kõige koonerdavamad inimesed ka ei ole. Ei osta me lapsele just kõige odavamaid mähkusid ega piimapulbrit. Kasutame pepulappe, kuigi võiks ju lihtsalt veega puhtaks pesta. Ketšup ja majonees on härral kindla margi peal ning mina teen vahel minioste lihtsal põhimõttel: tahan ja ostan.

Oleme mõelnud, et härra võiks välismaale minna, aga sama kiiresti ka ümber mõelnud. Miks? Me saame ju hakkama. See ongi nagu meie pere moto. Kui on vaja suurem summa välja käia, ütleb kumbki meist, et küll me hakkama saame. See kuu on küll rotid pangas, aga küll me saame. Kui üksteist toetame, siis saame. Ma olen õnnelik, et mul on katus pea kohal, lapsed terved, söönud ja riides, maksud alati makstud ja mugavustase päris kõrgel.

Ka sina peaksid õnnelik olema, kallis Eesti kodanik. Kui sul on võimalik seda artiklit lugeda, siis on sul internet. Seda on juba palju rohkem kui neil, kes ei saa ennast Facebookis kuskile aktsioonile kirja panna.

Et saada, pead sa ka andma. Seda korrutab mulle mu isa siiani. Tahad rohkem palka saada? Maksa rohkem makse! Nii ta on ja jääb. Ka teie roosamanna-maal, Soomes, on nii.

Meil sünnib nüüd kohe perre kolmas laps. Lasteraha tõuseb veelgi. Ma olen rahul. Jah, maksan rohkem bensiini eest, aga seda enam mõtlen läbi oma marsruudi, sõidan säästlikult ja saan hakkama. Seitsmekohalist autot oleks vaja, aga perega mahume ju viiekohalisse ka.