Kõik vene noored peavad saama õiguse sooritada ülikooli sisseastumiseksamid vene keeles, ent siiski vaid Venemaal
Mulle tundub, et alates 1991. aastast (või 1940) ei ole sellega aga eriti tegeletud. Näib, et me ei ole kordagi teinud k ühtegi suuremat katset kehtestada eesti keelt terve vabariigi ulatuses. Seetõttu on oleks huvitav teada, mille poolest on umbkeelsed venelased erilisemad kui näiteks Eestis elavad ukrainlased, lätlased või soomlased? Väidan, et see näiline erilisus avaldub aga eheda šovinismina, mis on paradoksaalsel kombel kohati õigustatud, sest see on eestlaste endi poolt tekitatud!
Samas ei nõustu ma seisukohaga, et nende inimeste erilisus on vaid see, et nad ainsad umbkeelsed, kes ei suuda peale vene keele midagi ära õppida. Päris nii see ei ole ning selle väite ilmestamiseks toon teile järgneva loodetavasti mõtlema panema fakti meie ühiskonnast. Paljudel meie umbkeelsetel eestimaalastel ei ole mitte kunagi olnud vaja suhelda üheski teises keeles.
Ja miks peakski kui seni on saadud hakkama vaid vene keelega ning vähegi kõvemat lärmi tehes on garanteeritud ka emakeelne teenindus? Muide, viimase järele tekib õigus ka kohaliku omavalitsuse korralduse ja keeleseaduse näol. Kas selles pole mitte meie ise süüdi, et osad elanikud on elanud justkui paralleelses riigis, kus eesti keel on eksootiline nähtus? Siinkohal tuletan meelde fakti, et seadusi koostab ja võtab vastu ikkagi eesti keelt valdav osa riigist.
Samuti on sellise olukorra teket soodustanud Eesti riigi kohalolematus Ida-Eestis, kus saab vaid kahe käe sõrmedel riigiasutusi kokku lugeda. Kuidas peaks aga Virumaa nooruk õppima eesti keelt kui tema õpetaja ei valda ise ka eesti keelt piisaval tasemel ja tal puuduvad eakaaslastest eestlased, kellega seda praktiseerida?
Kas selles on süüdi kohalik venelane, et 96% Narvast räägib vene keelt kuna eestlasi on seal vaid mõni tuhat alles jäänud ajaloolistel põhjustel? Kellega peaksid sealsed elanikud eesti keelt praktiseerima kui Eesti riiki seal eriti näha pole ning nii eestlased kui venelased hoiavad pigem omade seltsi kui saaksid kokku, et integratsiooni ühiselt veerida?
Arvan, et siinkohal on meie olematul rahvastikupoliitikal selles osas päris valus roll mängida olnud, mille vilju hakkame me alles nüüd maitsma. Samal ajal olen arvamusel, et kui umbkeelne õpilane ei ole suutnud riigikeelt omandada gümnaasiumi lõpuks, ei saa ta suure tõenäosusega hakkama ka ülikoolis. Pealegi ei tohiks selline teemakäsitus ühe eduka abituriendi puhul üldse päevakord kerkida!
Eraldi küsimus on seegi, mil moel suudab ta Eesti ühiskonnas üldse hakkama saada kui tal on ambitsioonid enamaks kui lihttööliseks olemine. Üsna tragikoomiline on olukord, kui võõrkeelt emakeelena kõnelev noor ei ole oma varasema elu jooksul suutnud omandanud ülikooli sisseastumiseks piisaval määral riigikeele oskust. Sellisel juhul ei ole erilist põhjust eeldada, et ta üldse õppimisvõimeline võiks olla, sest kuigi kõrgharidus on tasuta, ei tohiks see ometi muutuda iseenesest mõistetavaks ka neile, kes ei suuda sisseastumise lävendit ületada.
Kõrgharidus on siiski väärtus, mitte kohustus omaette! Minu jaoks on eraldi küsimus seega, kuidas on nõutava keeleoskuseta üldse võimalik Eestis gümnaasiumi lõputunnistus omandada? Mõelgem selle peale kui raske saab neil venelastel olema eesti keelt hiljem õppides kui nad sooritavad kõik oma eksamid vaid vene keeles. Kas edasi õppimise aluseks on sel juhul personaalse tõlgi olemasolu?
Samuti tuleks siinkohal meelde tuletada fakti, et eestlased ei saa Venemaal sisseastumiseksameid teha eesti keeles. Kui kaua peab selline õpitud abitus veel kestma, et meie igast rahvusest noored mõistaksid, et keeleoskus vaid suurendab tema konkurentsivõimet nii kodu- kui ka välistööturul? Tänaseks on juba reaalsuseks saanud fakt, et vene keele oskuseta eesti noortel on võrdlemisi keeruline tööd leida.
Olukorras, kus tööandjal on valida vaid eestikeelse või mitmekeelse töötaja vahel langeb valik reegline andekama kasuks. Selle juhtudes pean kohatuks tööta jäänud nooruki pettumust riigi või konkurendi suhtes, sest meie noortele on siiski antud kõik võimalused keelte õppimiseks. Iseasi on seegi, kui keele õppimist segab eelarvamus või teadlik negatiivne hoiak mõne rahvuse suhtes.
On tõsiasi, et eesti ja vene noored reeglina ei suhtle omavahel ning puutuvad rohkem teenindaja ja tarbija rollides, ent sealgi võib keelebärjäär probleemiks osutuda. Kes või mis on sellisel juhul süüdi, kas venelase šovinism või eestlase uhkus?
Öeldakse, et tangot saab tantsida vaid kahekesi. Sama kehtib ka Eesti integratsiooni saaga kohta, sest kuidas saame me rääkida integratsioonist kui üks pool lihtsalt ei taha integreeruda ja teine pool keerab selja, sest uhkus ei luba järgi anda. Muidugi on ka olukordi, kus kumbki pool ei taha integratsioonist mitte midagi kuulda.
Seetõttu ongi tänase Eesti riigi üks põhilisemaid vigu integratsioonis tõsiasi, et me oskame teha vaid järelandmisi neile, kel on kohustus aga ka reaalne vajadus saada riigikeel selgeks. Olukorda ei tee sugugi paremaks ka Kremli oskuslik manipulatsioon keelepoliitika osas, mis kummitab ka meie lõunanaabreid lätlasi aga ka ukrainlasi.
Lõpetuseks peaksid siiski kõik vene noored saama õiguse sooritada ülikooli sisseastumiseksamid vene keeles, ent siiski vaid Venemaal. Seda eelkõige põhjusel, et Eesti riigikeeleks oli ja on endiselt eesti keel. Ka eduka integratsiooni ja eestluse aluseks on omandatud keeleoskus, mis tagab igale vene, ukraina, araabia aga ka aafrika või aasia päritoluga noorukile suuremad võimalused Eesti ühiskonnas edukaks läbilöömiseks.
Pidage meeles ka seda asjaolu, et meie vene noored sooritavad kõik gümnaasiumi lõpetades eesti keele riigieksami. Seetõttu peaks neil keeleoskus justkui olemas olema ning ka poleemika eksamikeele osas osutub järjekordseks pseudoprobleemiks, mille ümber on kerge kogukondade vahelisi pingeid üles kütta!
