Koduta jõulud
Käsi, mis konteineri pisikesest august pudelit välja sikutab, oleks nagu rõivastatud musta nahkkindasse.Vaid üks roosa sõrm reedab, et kinnast pole ollagi.See mees on Andu, kodutu.Kümnest sõrmest seitse, on külm endale ohvriks nõudnud.Andu naerab, et anna kuradile sõrm...
Sõbrad kutsuvad Andut Mr. Properiks. Sest Andul on kuldsed käed. Õigemini olid. Siis, kui sõrmed veel alles ja töökoht ka. Polnud ülesannet, millega mees hakkama ei saanud, millele lahendust ei leidnud. Ja ei ei osanud mees ka öelda. Nii jõudiski iga abipalve lõpuks temani. Tema ikka oskas, viitsis, leidis aega.
Leidis kasvõi oma elamise arvelt. Olgugi, et omal maja ehitus pooleli, tõttas Andu eelkõige abivajajale appi. Ja seda enamasti vaid väikse kopika või hoopis mitte millegi eest. Tänu kõlbas mehele tasuks küll, see, et selle juurde ka pudel taskusse susati, oli tol ajal tavaline.
Aga ega Andu siis neid udupeeneid jooke ise joonudki. Ikka sai kenasti ainsas valmis toas baariletti laotud. Laste ema, kellega koos neid jooke limpsida, oli paar aastat varem koos tütre ja pojaga lahkunud. Ei istunud talle, et Andul oli alati töö ja abivajajad esimesel kohal. Ega mees talle seda ette ei heida, õigesti tegi, ütleb mees, kes end suuremaks asjaks isaks ei pea.
Ja nii jäi mehele vaid pooleli olev maja, töö, sõbrad ja saun. Viimase üle oli Andu eriti uhke.See oli ainus täiesti valmis hoone krundil. Uhke ja kadestamist väärt. Seal veetis mees oma õnnelikumad hetked, õlle ja sõprade seltsis. Nautides kadakavihta ja koduõlle maitset.
Eks see saun meeldis teistelegi, nagu näiteks mehest kümmekond aastat nooremale naisele, kellest sai Andu järgmine kaaslane eluteel. Vägagi meeldis, sest seal sai suuri pidusid korraldada. Andule aga see jällegi ei meeldinud. Tema jaoks oli saun püha.Nii nad päris kokku ei kolinudki.
Ega elul polnud väga vigagi, raha mehel oli, oleks olnud ka aega, ehk oleks ka kodu valmis saanud. Paraku oli Andul küll vähe aega aga suur süda.
Kui sõbrad vajasid panga jaoks käendajat, ei näinud ta probleemi. Ikkagi sõbrad ju ja ega käendamine leiba küsi. Paraku küsis see rohkemat. Ühel päeval oli mees purupaljas, nagu püksinööp. Oma kompse kokku pakkides, seisis ta õuel, ega teadnud, kuhu minna. Äkki ei olnud ta kõrval ühtegi inimest, kes abikäe oleks ulatanud .Naine, kes muidu usinasti ühist elu planeeris, teatas, et tema kahetoalisse korterisse mees küll ei mahu. No jah, mõistetav ju ka, pomiseb Andu, kes seda vanameest ikka sinna külalistele jalgu oleks tahtnud.
Ulualuse leidiski mees võhivõõraste juurest. Südamega, paraku katkised inimesed andsid talle voodikoha. Enam ei olnud sauna, ei olnud siis ka kohta õlleankrule. Mängu tulid kangemad joogid ja lumepall hakkas veerema...
Ühel päeval oli mees ka töötu, koondamises süüdistab ta vaid ennast. Juhutööd andsid küll peavarju, leiba ja leivakõrvast. Viimast ikka vedelal kujul ja üha kangemate kraadidega. Kui Andu enam lastele toetust maksta ei suutnud, palus ta naist, et see laste silmis ta surnuks tembeldaks. See oli viimane, mis ta nende jaoks teha sai.
On pühade aeg.Tegelikult ei peaks mees täna pudeleid korjama.Tema põuetaskus on uhiuus 50. eurone rahatäht.
Vana sõber, kes teab, kui väga Andu sauna armastab, kutsus ta paariks päevaks maale omale talusse appi. Nüüd on mees pestud ja seljas puhtad soojad riided. Habe värskelt pügatud ja mütsilotu alt paistavad välja tema naervad silmad. Vaid paar ööd soojas sauna eesruumis, pehme padja ja tekiga, on tagasi andnud inimese tunde. Muiates märgib mees, et pärast habeme ajamist määris ta lõhna ikka lõuale, mitte ei joonud ära. Kui ma küsin, kui vana Andu ka on, naerab ta kavalalt ja pakub, et noorem, kui ma arvan, võin julgelt paarkümmend aastat maha võtta. Tõsi ta on, kaheksakümnene vist sellistes tingimustes ellu ei jääks.
Aga pudeleid korjab mees siiski ka täna. Ellujäämise tung on selline. Ja ega ta muud teha ei oskakski. Lõunaks lähevad sõpradega supikööki, seal antakse täna paremaid palasid. Tänu millele on ka muidugi suurem tung. Andu mainib vaikselt, et ehk ta ei lähegi, las jääb lastele. Nälgas lapsi olevat mehe sõnul seal oi, oi kui palju.
Andu lähebki supikööki eelkõige seltskonna pärast. Eriti täna, kui kodutud end viksimaks ja viisakamaks on üritanud kasida. Soe ja lahke personal mängib muidugi oma osa. Ka kodutud on inimesed, ka nemad vajavad vahel hella hetke ja tunnet, et on teistega natukegi võrdsed. Olgugi see vaid illusioon. Selle nimel pingutavad nad täna kõik ja püüavad pesta, puhtaid riideid selga pusida ja eelkõige-kained püsida. Tõsi, see viimane on kõige raskem. Selles külmas ja olge ausad, pohmellivärinas, kuluks juba hommikul üks lonks ära. Aga Andu peab vastu, tema silmavaade on selge ja südames suur soov.
Ta tahab veel õhtuhämaruses käija ära Nõmmel. Seal, kus on nüüd juba täiskasvanud tütre uhke eramu. Mees näitab mulle häbelikult kilekotti mässitud jõulupärga. Ise meisterdatud, käbid kergelt lumekarva võõbatud ja punased pohlamarjad sisse punutud. Ei, ei, ega ta külla lähe. Tahab lihtsalt korra läbi akende kaeda, kas kõik korras .Ja pärg sobivat jalgväravale postkasti kõrvale nagu valatud. Las mõtlevad, et päkapikud käisid, muigab mees habemesse.
Mis ööst saab, seda mees ei tea. Varjupaik langeb nagunii ära. Ei meeldi mehele see õhkkond seal. Tigedatest ja turris töötajatest saab mees isegi aru. Eks neil ole seal raske ka igasugu kaltsakaid kasida. Palju raskem on aga taluda, kibestunud ja õelaid saatusekaaslasi. Seal ühes ruumis, nagu silgud tünnis, pidi südamevalu nagu koolera edasi levima.
Ja suitsu ei tohi seal teha, ilma selleta aga paljud ei saa. Kodutu uni on lühike. Ollakse harjunud pidevalt ärkama, kontrollima. Või siis ei lase hirm ja ahastus magada. Ah, lööb Andu käega. Selge on see, et ilma viinata ööni vastu ei pea. Kui miski muu ei murra, siis külm võtab ära. Ja lõhnadega öömajale nagunii ei lasta. Seega polegi valikut. Andu on mees, kes ei taha teistele jalgu jääda. Tal on piinlik abi kerjata ja olla teistsugune. Ei lähe tema vahepeal kaubanduskeskusesse nina ja sõrmi soojendama. Miks peaks teised tema koledat olemist taluma. Lapsed ka veel näevad, ehmatavad päris ära.
Kodutu elu juures ongi kõige raskem aeg talv. Süüa saab isegi rohkem, miski ei lähe ju nii kiiresti halvaks Aga vot sooja ei saa kusagilt. On muidugi neid, kes end täitsa sassi joonud ja magavad kus juhtub. Või neid, kes peavad naisterahva eest hoolitsema ja siis uhkust alla surudes tukuvad muul rahval jalus. Üldiselt aga liigub kodutu mööda seinaääri, pimedas ja varjus. Ei taha tema, et sa ta olemasolu märkaksid ja oma pead vaevaks. Ei taha ta ka haletsust, Andu vaatab mulle nukralt otsa ja ütleb, et see teeb vaid haiget aga ei aita. Tal on veel oma uhkus ja tema kuldsed käed. Tänagi läheb sõbraga kokku saama, sest teisel koduta mehel hammas valutab. Vaja siis välja tõmmata. Kes veel seda teeks, kui mitte mr. Proper!?
Kohvitopsid, mis ma lähedal asuvast putkast kaasa haarasin, hakkavad tühjaks saama. Nukrusega hinges pean tõdema, et minust pole sellele inimesele tegelikult mingit kasu. Tema kõrval olen ma hetkel saamatu plönn. End pehmetest lumehelvestest, mis jutuajamise jooksul meid tekina katnud on , puhtaks kloppides, küsin, kas neil ka mõni jõulusoov on.
Andu naerab, et ikka, miks siis ei ole. Sellel aastal saab tema jõuluvana olla. Võtab sõbrad kokku, ostavad korralikku viina ja mõne vorstigi ning otsivad ulualuse. Mees õpetab lahkelt, kuidas öösel magada nii, et hommikuks külmunud ei oleks. Tuleb jalad soojakoldesse asetada. Minu ehmunud küsimusele, et kas nad põlema ei karda minna, lööb mees käega. Jalutuks jäämine, mida külma võetud jalad tähendaks, oleks kordades hullem, kui see, et hommikul enam ei ärka. Muide, just see viimane olevat paljude kodutute soov. Mitte ainult jõulude ajal. Samas, kellegi küll räämas ja maha jäetud maja nad küll maha põletada ei taha. Teiste vara on kodutute seas püha. Püütakse hoida ja säästa. Ega sinna tikutaks, kui oleks muid variante.
Ja nii me läheme, kumbki oma teed. Mees uhkel sammul, selg sirge. Mina, pea maas. Sest mul on piinlik ja valus.
See, nüüd juba aastaid vana lugu, on pühendatud kõigile neile, kellel pole olnud õnne sündida osavate ja tarkadena. Kuid kes tänu elu keerdkäikudele seda nüüd omamoodi ikkagi on.
