Kodanik ootab IRL'ilt vabandusi
Teist nädalat jätkub elamislubadega kauplemise saaga. Ilmnenud on nii otseseid, kui ka kaudseid süüdlasi. Kehtivate seaduste järgi paistab kõik siiski korras olevat ja kohtuniku ette minejaid ei näikse tulevat. Ometi tunneb suur hulk eesti rahvast (kui mitte enamus?), et neile on suisa näkku sülitatud, nende ootusi petetud. Millal tulevad vabandused lihtsale eestlasele ?
Eestlane suudab alla neelata palju paha ja ebameeldivat ning läbi aegade on seda ka tihti tulnud teha. Seda nii hirmsatel nõuka-aegadel, kui ka taasiseseisvunud Eestis. Me ei ole kurtja-rahvas. See pisku virinat, mis igapäevaselt meedias meieni jõuab ei iseloomusta keskmist eestlast. Samas oleme varmad oma muret ja solvumist pikkadeks aegadeks hingesoppi peitma ning teatud situatsioonis need emotsioonid sealt taas välja tirima, et selle põhjal otsuseid teha. Just selline mure peaks praegu olema erakonnal nimega IRL. Ilmselt just selle asjaolu on kahe silma vahele jätnud kas meelega või mõtlematult selle erakonna tänased peksupoisid. Päevi seletavad meile juhtunu tagamaid erakonnakaaslased, valitsuse liikmed. Noored mehed ise lasksid areenilt jalga jättes maha sõnumi, et pole seadusi rikkunud. Õigupoolest andsid nad otseselt mõista, et nemad pole süüdi viletsas seadusloomes ja võõraste maaletulijatega tegelevate organite nõrkuses. Ninanips missugune! Kuid kellele - kas rahvaesindajatele, kelle hulka nad ka ise kuulusid või valitsusele, kus omi kamraade küllaga, ega ometi kogu eesti rahvale ?
Üldiselt on ju eestlased oma valitsusega ikka rahul olnud. Muidugi on tavainimese sissetulek alati väike, maksud liiga suured, hinnad liiga kõrged. Praeguse valitsuse valitsemisstiil on suuresti ilmega - las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi. Ometi jääb aga suurem osa eestlastest ka temale kõige vähem sobivate otsuste puhul mõttesse: äkki teevad siiski õieti? Austusest tavakodaniku vastu jääb aga meie riigis praegu küll vajaka. Nii on see ka elamislubadega hangeldamise juhtumi puhul. Millele loodab ja mida usub üks tavaline eestlane igal juhul ? Ta tahab uskuda, et riigi julgeoleku nimel tehakse kõik võimalik, et vähemalt selles osas ei peta teda ükski rahva poolt valitud esindaja riigikogus, valitsuses, et isegi kõige väiksemgi ametnik oma tööpostil selles küsimuses on väga hoolikas ja hinnaalandusi ei tee. Just sellele uskumusele hoobi andmine solvab eestlasi väga. Seepärast olekskidki kaasmaalastele suunatud avalikud vabandused väga asjakohased ja seda mitte ainult inetute tegudega silmapaistnud härrade, vaid ka peaministri, erakonnajuhi poolt. Keegi ei oota tavapärast tuha pähe raputamist, vaid murelikke vabandusi, et ei ole suudetud riigi- või erakonna asju korras hoida. Või kuidas teisiti tõlgendada olukorda, kus valitsus ei oma kontrolli riiki sisenevate inimeste taustast ja tegevusest Eestimaal ning erakonnakaaslastel puudub ülevaade oma liikmete ärilise tegevuse valdkonnast, eetilisusest.
Vaevalt, et vabandus vabandab kõike, kuid kindlasti annaks see märku, et riigimehed siiski teavad eesti rahva olemasolust ning püüavad kuidagigi arvestada nende tunnetega. Valitsuse ja riigikogu esmaülesandeks peaks saama suurte muutuste tegemine oma olemuses. Riigikogu ei tohiks olla hüppelauaks suuräridesse, mis kasvatab ahnust ja kaotab igasugused piirid oma rahakoti pungitamise nimel. Väljend "valitsev erakond" tekitab praegu üsna sageli lausa külmavärinaid, kui oma esindatusega laiutatakse ettevõtete juhatustes, kohalike omavalitsuste kõrgetel positsioonidel ja kord riigipiruka juurde juurde saanud tegelased leiavad, et on igati õigustatult loodud seda eluaegselt sööma. Ajad muutuvad, poliitikad vahelduvad ning kord riigitüüri juurest lahkujad ei pea kõik minema suur tükk Eestimaad taskus, palka tehtud töö eest on ju makstud. Just niisugustele väärastunud mõttekäikude toel on saanud teoks elamislubadega kauplemise skandaal. Kulla valitsejad, kõik mängud, mida omavahel mängite käivad tegelikult suures liivakastis nimega Eestimaa ja esimesena ei saa sellest mängust välja arvata selle maa rahvast.
