Kiusamise ohver: tahan välja rabeleda kõigest halvast, mida ma enda meelest iialgi ei väärinud
Kõik sai alguse, kui läksin põhikooli, olles väikene 7-aastane laps, nagu teisedki. Mäletan, et kooli viis mind käekõrval isa, sest ma olen kasvanud alates 5-aastasest peale ilma emata.
Alguses oli koolis kõik hea ja tore, see tähendab, et mulle ei öelnud keegi midagi. Mäletan, et ma ise olin hästi hüperaktiivne: laulsin tundides, lollitasin. Ma tõesti ei tea, millest see võis põhjustatud olla. Kas võib olla ehk tõesti vanemate lahutusest ja ema äraminemisest – võimalik küll.
Asjad hakkasid halvemini minema, kui meie klassi tulid uued õpilased. Millegipärast üks neist mainis kohe ära, kui “mark” lauluhääl mul on, kuigi ma olen elu aeg hästi laulnud ja peale tema pole keegi öelnud, et ma ei oskaks seda teha.
Teiseks mäletan, et algklassides on ikka kombeks jagada sõbrapäevikuid.
Andsin selle ka talle. Vastu sain selle küll täidetuna, kuid lisainfosse oli joonistatud paks figuur, mis ilmselgelt pidi vihjama minu paksusele. Ma olin tõesti algklassides hästi paks. Kasvasin vanaemaga, isa käis kaugel tööl ja millegipärast ma aina sõin, sõin, sõin... ja paisusin. Mäletan, kuidas minust nooremad mul vahepeal taga jooksid ja ütlesid, et ma olen paksmagu, paks, tünn jne. Mulle ei läinud nende ütlemised väga südamesse, mis seal ikka.
Alates kolmandast klassist aga hakkas mulle VÄGA meeldima üks poiss! Ta oli täpselt selline, nagu mulle meeldib: pikka kasvu, tumedate juustega, humoorikas ja üldse hästi kena. Hiljem küll selgus, et seda kahjuks vaid välimuselt. Ette mainin ära, et tegemist oli õpetaja pojaga.
Ma suhtlesin üldiselt vaid ühe tüdrukuga, kellega jagasime kõike. Ülejäänud klass olid omaette pundis, kuigi ka seal oli pidevalt mingeid jamasid. Kõndisime siis sõbrannaga tihti kahekesi koolis ja see poiss ründas mind tihti täiesti ootamatult ja väga agressiivselt: “Kuradi l*ts, sa värdjas lehm, tõmba siit minema!” Selliseid kommentaare pildus ta mulle tihti ja tegi liigutusi, mis vihjasid suurtele rindadele ja paksule kehale.
Mäletan, kuidas ma tihti vastu sõimasin ja näisin välja tugev, kodus aga nutsin ma iga päev vähemalt tund aega nii, et keegi seda ei näinud ja mis kõige rumalam, ma ei rääkinud kellelegi midagi. Kannatasin üksinda ja nutsin üksinda oma nutud, isegi süüdistasin ennast tema asemel, sest ma ju olin nii “mõttetu ja kole” ja tal “on õigus mulle nii öelda.”
Kui juba lõpuklassid saabusid, muutus ka minu välimus. Ma võtsin üsna palju alla ühe suvega ja mind jäeti ka rohkem rahule. Nii mõnigi hakkas minuga rohkem suhtlema, sest ma olin ju ilusam! Jeeee! See noormees muutis samuti enda suhtumist ja mäletan, kuidas ta mulle üks kord ütles:“Sa näed välja nagu Barbie!” Ma naeratasin selle peale. Olgu öeldud, et ma üritasin tihti tema meele järele olla, kuid muidugi ma kukkusin alati haledalt läbi, sest ma ei meeldinud talle inimesena kunagi. Seda siiani, kuid see vist polegi enam väga oluline.
Tema suhtumine muutus, olles kord minuga hea, teisalt aga noris ta vahel ikka edasi, et mul olevat liiga suured silmad, imelik kõnnak jne. Kord ma ärritusin täiesti vale koha peal. Ta ei öelnud mulle midagi väga eriliselt hullu, kuid ma kaebasin ära. Asjad jõudsid natuke settida ja siis kuulsin direktorilt, et mina ise tahtvat nendega suhelda ja torgin neid. Nii ütlesid noormehed talle. Jah, mõnikord harva öeldi midagi ka kambakesi.
Kui see vahejuhtum ära oli, siis läks see noormees muidugi minu selja tagant istumast kohe ära, sest appikene, ma ju JULGESIN midagi edasi öelda! Sisimas kannatasin ma muidugi meeletult, sest hoolimata kõigest, olin ma temasse tohutult armunud! Ma üritasin temaga mõnikord suhelda, kuid vastu sain ainult räiget sõimu ja mõnitamist. Mõnikord suutis ta ka rahulik ja normaalne olla, aga see selleks.
Raske oli muidugi ka kaheksas klass, sest meile tuli taas uus õpilane. Ta hakkas minu sõbrannaga läbi saama ja nii ma kaotasin ka sõbranna. Koos hakkasid nad igalpool sõitma, tundidest puuduma ja mina olevat "liiga igav". Ise ma muidugi ei arva, et minu isiksuse värvikus läheb kaduma selle alla, et ma ei suitseta, ei joo ja ei jookse iga poisi järel.
Tõsi, selle antud noormehega tegin väga valesti. Miks oli mul vaja ennast talle tõestada? Miks ma talle mõnikord kirjutasin? Ilmselt olin liiga noor ja rumal ning lootsin võimatut, et talle meeldima hakkan. Vahel isegi tundus, et ta oli minust huvitatud, siis jälle mitte. Ma ei saa siiani aru, mida ta tegelikult mõtles ja arvas. Olingi selline kohati vaiksem ja lasin endale haiget teha. Mul puudus eneseväärikus ja enesekindlus. Väliselt olin ma piisavalt julge ja otsekohene, sisimas aga on minus alati olnud piisavalt palju komplekse.
Põhikool hakkas lõpusirgele jõudma. Tuli lõpp ja lõpetasin selle ÜHE kolmega, lisaks sain isegi tehtud pildi enda “sõbrannaga”, kes mu “parema” vastu välja vahetas. Peagi läksid nad tülli, põhjuseks mehed, saapad. Lihtsalt naeruväärne. Olgu lisaks mainitud, et kui mu sõbranna oleks suutnud inimeseks jääda, oleks ma edasi olnud talle hea kaaslane.
Ma aitasin teda alati koolitöödes, kuigi tema mind mitte. Tema lihtsalt ei osanud, mina aga olin vahel oma mõtetes ja ei kuulanud korralikult ning küsisin temalt üle. Vastuseks sain, et: “Kuula siis ise!” Okei…
Kõige kurvem seda lugu kirjutades on see, et see kõik vastab tõele. Ma oleksin nii õnnelik, kui saaksin tunda, et ei, ma mõtlesin selle loo välja, et mul oleks lõbusam. Olen tihti mõelnud, miks üks inimene, kes on täiesti normaalse mõistusega, ütleks, et nüüdseks isegi kena välimusega - sinised silmad, blondid juuksed, väheke kurvikam keha – miks ta peab nii palju kannatama? Millega ma olin selle ära teeninud? Ma olen alati inimesi aidanud, kui olen suutnud. Olen siiras, öeldes asju otse välja, abivalmis noor neiu. Lisaks julge ja omamoodi huvitava temperamendiga.
Ei, ma ei ole mingi ego, aga need kõik kannatused on mind endas rohkem head pannud nägema. Mina olen ju ka vaid inimene ja väärin head elu, kuid siiani ei ütleks ma, et olen väga õnnelik olnud, otse vastupidi!
Need olid põhikooli asjad, kuid jätkan keskkooliga. Mäletan, et vahetasin kooli, sest keskkooli osa meil ei olnud. Läksin keskasse üsna mahamaterdatuna ja madala enesehinnanguga. Mõnitamine algas juba ESIMESEL nädalal! Põhjuseks oli jälle see vana hea kehakaal, kuigi olgu mainitud, et kaalusin 68 kilogrammi 170 sentimeetrise pikkuse juures ning nägin välja täiesti keskmise kehaehitusega. Teised olid klassis muidugi 55 kilogrammi.
Mida enam ma koolis edasi käisin, seda enam hakkasin kogu seda kooli jälestama. Minu klassis umbes viis inimest tegid endast kõik oleneva, et mu elu põrguks teha. Muidugi naerdi ka niisama ja öeldi: “Ah, tema on mingi imelik!” Julgen tunnistada, et ma ei ole imelik, kuigi ma olen keskmisest inimesest tõesti otsekohesem, julgem ja küsin alati palju küsimusi, kui ma millestki aru ei saa.
Ma ei oskagi öelda, et see mõnitamine oleks keskkoolis olnud äärmiselt tugev, pigem oli mureks isegi üksindus. Kuulusin gruppi, kus oli peale minu veel kolm tüdrukut. Me küll suhtlesime ja rääkisime, kuid sisimas ma tundsin ikka, et olin teistsugune. Mulle ei läinud peale nende naljad, eelistused, maailmavaade. Suhtlesin nendega ka sellepärast, et mitte olla täiesti üksi. Ometi olen ma neile tänulik, sest nad aitasid mul kergemini selle aja üle elada. Kui neid poleks olnud, ei oleks ma saanud ka tehtud mõnda enda koolitööd, kohaneda paremini kooliga jms.
Suhtlesin ka üle kooli päris paljude inimestega, kuid ma ei leidnud seda lähedast sidet üles. Ma isegi ei tea, miks. Ma tundsin kuidagi sisimas, et mind nii kui nii ei aktsepteerita ja mida rohkem ma seda tundsin, seda enam see nii oligi. Leidsin lõpuks parema tee ja olingi üsna tihti üksinda. Mäletan, et vahel hilinesin tundidesse, sest tihti nutsin, miks ma kellelegi ei sobi ja end nii üksnda tunnen. Puudusin väga tihti ja hinded käisid tugevalt alla. Hädavaevu sain selle kooli lõpetatud.
Suhtlesin Facebooki vahendusel vahel mõne endise keskkooli õpilasega.
Kord sattusin rääkima noormehega, kellega ma tavaliselt väga ei suhelnud ja see vestlus üllatas mind omakorda. Olen eesti keeles olnud alati pigem tugevam, saanud häid tulemusi kirjandites ja olnud aktiivne arvamust avaldama. See noormees oli aga üllatunud, sest ma teadsin sõna “koleerik” tähendust. Jep, ma olingi tema ja ilmselt paljude teistegi meelest lihtsalt nii rumal, et ei tea ju midagi.
“Aaa, sa tead seda sõna või? Poleks uskunud. Kindlasti sa aga ei tea, mida sangviinik tähendab.”
“Tean ikka.”
“Tubli oled siis.” OLEN JAH!
Ilmselt suutsin endast rumala mulje jätta paljudele, üritades ükskõik kellega sulanduda ning küsides palju küsimusi. Muidugi tundsin end sisimas tihti väga ebamugavalt ja ebakindlana. Ükskõik mis, kuid siiani, olles ise juba 22-aastane, vaatan ma tihti ajas tagasi ja ei saa aru, et MIDA ma nii väga valesti tegin, et nad keegi mind ei sallinud, ei kaitsnud? Mõnega tuli sellest hiljem juttu, kellega paremini läbi sain, et miks minu eest midagi ei öeldud ja vastuseks oli mitte midagi.
Need kannatused on mind just teinud selliseks inimeseks, et ma ise kaitsen alati kedagi, kui on võimalik, kuid ega väga ei ole, sest tavaliselt läheb kõigi energia sellele, et mõnitada mind. Kogu see keeruline elu virr-varr pani mind pärast koolilõpetamist sulguma enda kesta ja ma ei teinud kaks aastat mitte midagi! Ma lihtsalt istusin 24/7 internetis, suhtlesin võõrastega ja tundsin end megahästi, sest polnud kedagi kannul, kes mulle halvasti ütleks. Muidugi ka nutsin vahel üksindusest ja elus olnud pidevatest draamadest.
Alles nüüd olen end suutnud tasapisi koguda ja rohkem väärtustama hakata. Käin koolis, tahan leida ka huvitava töö, tegeleda hobidega ja olla sotsiaalne nagu iga teine noor. Olen elus nii paljust ilma jäänud ja usun, et väärin seda kõike, mida ma pole elus saanud: kaitset, armastust, kindlust.
Ma olin ka ise ebakindel ja ehk liiga otsekohene. Ma ei teadnud, kui julmad võivad olla inimesed ja mida kõike minuga teha. Aastaid hiljem mõne mõnitajaga kokku puutudes me isegi ei tereta, kuid nad keegi ei ütle ka mulle enam midagi.
Mäletan, kuidas vana põhikooliaegse sümpaatiaga kontakti üritasin võtta, küsides kuidas ta elab ja vastuseks tuli: “Ma ei suhtle idiootidega.” Seda inimest aga kusagil kohates teretab ta mind viisakalt, kuid pole midagi teha, ta ise küll suhtleb vastuoluliselt, kuid idioodiks ja vaimuhaigeks olen jäänud ikkagi mina.
Nii kahju, et ma paljude inimeste arvamust ei jaga iseendast. Õnneks ka kohtan üha rohkem inimesi, kes ütlevad, et olen äärmiselt kena, siiras ja sõbralik neiu. Mõnedki ennustavad mulle midagi head, kuid lisavad sõnad, et pean endasse rohkem uskuma ja rohkem tööd tegema. Ma tahan tõesti välja rabeleda sellest kõigest halvast, mida ma enda meelest iialgi ei väärinud. Loodan, et vähemalt mu kunagised mõnitajad on enda üle uhked ja tunnevad end hästi, et said mu elukvaliteeti toona rikkuda. Miks nad muidu pidid seda tegema?
Tõsi ta on, et paar vabandust olen ma hiljem isegi saanud. Üks ütles, et olen tegelikult nii äge ja tal on tõesti väga kahju, teine soovis äge olla. Imelik on aga see, et mul tõesti võib olla polegi midagi väga viga, kuid olen suutnud inimeste viha just endale tõmmata. Lõpetan jutu sellega, et kallid inimesed, PALUN ärge mõnitage kedagi sellepärast, et ta on paks, teistsuguse mõtlemisega, targem või erineb millegagi. Te ei kujuta seda ette, kui raske on sellise taagaga edasi minna! Kas te tõesti seda soovitegi, et mõnitatav ka aastaid hiljem mõtleks, mida ta valesti tegi ja tunneb end süüdlasena? Mina olen enda meelest olnud piisavalt tugev ja usun, et suudan eluga edasi minna ja seda ma ka teen. Paljud aga minu asemel seda teha ei suudaks, eriti sellise minevikuga. Palun ärge mõnitage kedagi ja julgege kaitsta, kui näete, et keegi vajab abi. Miks peab kuuluma seltskonda selleks, et kellelegi haiget teha?
Väärtustage end rohkem, vägivalla all kannatajad, ja ärge lubage endaga nii käituda! Kui keegi teid ei salli, siis on see nende probleem! Mina ei suutnud endas näha midagi väga erilist ja ei suutnud end kaitsta. Loodan, et teie teete seda! Palju-palju päikest kõigile!
