Kirikud võiks masuajal ärihoonetesse kolida
Üheskoos kristlusega arenes välja demokraatia, sest sisuliselt põhineb tänane majandus ja juura vägagi olulisel määral kristlikul maailmapildil. Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks ja iga asi on täpselt nii palju väärt, kui on inimesed selle eest nõus maksma. Demokraatia ehk rahva võim eksisteerib enamasti vaid kristliku maailmapildiga riikides. Meenutades näiteks Hiinat või Põhja-Koread, mis on budistlikud - seda, kuidas Afganistanis või Iraagis demokraatiat ja inimõigusi "austatakse", saame igapäevaselt näha ja kuulda läbi erinevate meediakanalite. Asi pole ju tegelikult selles, et vihatakse USA presidenti või mõne muu suurriigi riigipäid, vaid vihatakse üldiselt kõike ja kõiki: naisi kui alamklassi, kapitalismi, võrdsust, sõnavabadust jne . Hamburgerid, Coca-Cola ja Mickey Mouse on vaid ettekäänded selleks lõputuks vihaks.
Kumb maailmakord tekkis varem, kas kapitalism või kommunism, selle üle võib muidugi lõputult vaielda. Erinevad vaestemajad, hoolekandeasutused jne on ajaloos eksisteerinud umbes sama kaua aega kui kapitalistlikud nähtused. Nii et seega, kui tekkis müügitöö ja kaupade tootmine, siis tekkisid ka hoolekandeasutused. Muidugi võib ju spekuleerida selle üle, kas sotsiaalhoolekanne loodi lihtsalt heast südamest või oli sellel ka mingisugune praktiline väärtus. Näiteks soovisid kunagised ettevõtjad äkki ise oma tagalat kindlustada seoses sellega, et kui kaup peaks hävinema ja vaesus tulekul oleks vähemalt elamispind olemas.
Kuigi kapitalism ja kommunism tunduvad vägagi erinevad, siis tegelikult on ju mõlema nõrkused ja tugevused sisuliselt samad. Võitlus mingisuguse nähtamatu vaenlasega, kelleks kapitalismis on vaesed ja lollid ning kommunistidel rikkad ja ilusad. Sest kas me tahame või ei taha, vaesed ja rikkad on alati olnud ning jäävad ka ilmselt maailma lõpuni nagu ka nende vastasseis. Vaeste tugevuseks ja ühtlasi rikaste nõrkuseks on see, et vaeseid on kümneid kui mitte sadu kordi rohkem. Rikaste suureks tugevuseks on jällegi majanduslik iseseisvus ning sõltumatus.
Kommunismi hääbumisel ja Nõukogude Liidu lagunedes tekkis kogudusi sisuliselt iga nurga peale ning kirikutel oli oma kindel koht meie ühiskonnas. Kus on kiriku hääl ja arengukava nüüd? Kuna seda pole, siis ongi mõnes mõttes arusaadav, et kirik on kaotanud oma alguses kättevõidetud positsiooni ja kui lagunemine selliselt jätkub, siis võib ilmselt varsti ka usuteaduskonna sulgeda. Sest kui kirikud on inimtühjad ning enamasti äripäeviti veel ka lukus ja pühapäeviti maksimaalselt mõnikümmend inimest pastori jutlust kuulab, näitab ju paraku ära selle, et midagi on tehtud vägagi valesti.
Kui kirikud sisule ja eriti kvaliteedile rõhku panema ei hakka, siis pole ju mõtet ka hädaldada, et miks keegi kirikus ei käi. Ühest küljest võib ju erinevaid ärihooneid rajada ning kui seoses masuga üürnikke ei leita, siis saab jutlused seega kõigile euronõuetele vastavatesse ärihoonetesse umber kolida. Või teisest küljest müüa kiriku vahendusel näiteks erinevat nänni maapiirkondade elanikele, sest, kas kiriku ülesandeks pole mitte sotsiaalhoolekanne ja noorte huvitegevus. Rääkides saavutustest, siis on võimalik nii ühel kui teisel kombel teenida nii raha kui austust kiriku vastu. Mida loodeti aga erinevate ärihoonete ehitamisega saavutada: kas näidata rikastele, et kirikud on piisavalt rikkad ja ei vajagi teie annetusi? Või anda sõnum neile lollidele, kes sinisilmselt kirikute abile loodavad, et kui rikkaks saate, siis koguduse liikmekaardiga saab mõningast allahindlust äripinna rendil. Seniks aga vaadake ise, kuidas hakkama saate.
