Kiriku hinnakirjast: kui palju maksab usk?
Anname tõele au - mingil eluhetkel usume me kõik millessegi rohkemasse kui saatus. Me ei topi oma nina ka kiriku finantsasjadesse, kui just mõni poliitik meid sellesse omal moel kaasa ei kisu. Üldiselt teame, et kirik elab annetustest ja igaühel meist (või teist) on õigus oma tõekspidamisi ka finantsiliselt toetada. Lähikogemused andsid mulle aga teadmise, et usutalitusel on hind ja isegi hinnakiri.
Minu lähisugulane läks manalateele, üsna noore mehena, nagu Eestis sagedasti juhtub. Kadunu oli maimukesena ristitud ja nii otsustas kõrges eas ema poja tuhastatud säilmed matta külakalmistule korraliku usutalituse korras. Vana naine muretses mitmeid päevi selle pärast, kui palju selline matusetalitus talle maksma läheb. Püüdsin teda rahustada, toetudes oma senistele arvamustele, et ega siis kirikul mingeid takse ei kehti ja toetusrahaks kogudusele sobib igasugune summa. Minu suureks üllatuseks teatasid aga leinajad, et koguduse kantseleis on hinnakiri üleval: kirikumatus koos kalmistuteenistusega 100 eurot, pühalik matmine kalmistul 50 eurot.
Piinlikkust tundes ei julgenud küsidagi, kui palju maksavad siis peale kurva sündmuse muud kiriklikud talitused nagu ristimine, leeritamine, laulatus. Südamesse sigines aga kurb ja hirmutav tunne. Kas siis kirikut au sees hoidnud vanainimene, kellest vastavat rahasummat maise mammonana maha ei jää ja matjatelgi raha napib, jääb vaatamata lahkunu soovidele kiriklikult matmata? Küllap mitte, sest siis näitab kirik üles oma suuremeelsust. Aga ikkagi - hinnakiri religioosse teenuse eest näitab tänase kirikuelu pahupoolt. Ei taha nimetada kogudust ega paika, kus selline asjade korraldus kasutusel on, sest kindlasti pole see ainus pühakoda, kus vaimulik elu on rahasse arvestatud.
Teame ju kõik seda humoorikat lõiku O. Lutsu Kevadest, kus Kiire pere ristsetel perepea vargsi köstrile lisaks maimukese nime sisaldavale paberile ka rahaümbriku sokutab. Rahvakirjanik teeb seda satiiriliselt, sest ka tema ei pea usutalituse kinnimaksmist ja vaimuliku poolt ümbrikku kiikamist eetiliseks. Läbi aegade on paljud meist kogenud seda piinlikku momenti, kuidas ühel või teisel juhul kirikuga seotud rituaalide eest oma toetus üle anda.
Toetuses pole midagi häbiväärset, selle suurus jäägu aga alatiseks annetaja enda südameasjaks. Koguduse liikmetele on kirikumaksu tasumine tavaline toiming, paraku ei oska kõrvaltvaataja arvata, kas maksumäär on kehtestatud või jääb maksja otsustada vastavalt võimalustele. Ja kui võimalusi pole, kas siis tuleb hüvastijätt pühakojaga? Suveaeg on Eestimaal tavapäraselt ka surnuaiapühade aeg meie kalmistutel. Iseenesest väga kaunis komme, kus ühel kindlal pühapäeval kogunevad surnuaiale kõik need, kelle lähedane on seal leidnud viimse puhkepaiga. Nendest päevadest on saanud koguduste jaoks ka suuremad teenimise päevad. Korjanduskarbid on iseenesest mõistetavalt värava juures, laululehtede kõrval ja kõik, kelle süda selleks vajadust tunneb, saab sinna poetada oma rahasumma. Paraku on sellestki kenast asjast saanud teatud mõttes eneseupitamise üritus. Kui suure enesepaitusega laseb mõni mees uhke, silutud sajaeurose pikkamööda sinna kastipilusse, ise ümberolijate ilmet piiludes. Ning kui raske on siis pensionärist vanainimesel selle suurannetaja järel lasta korjanduskarpi kõlisevat peenraha. Aga raske on annetustest elaval kirikul mingit meeldivamat süsteemi välja mõelda. Hea, et kalmistuvärava kõrval vähemalt hinnakirju pole.
Avalikku toetust religiooni arengule on viimastel aastatel üles näidanud Tallinna linnavõim asudes lähiajal juba teise uue kiriku ehitamisele. Neil juhtudel räägitakse ka avalikult rahast, uue pühakoja maksumusest ja annetuste suurusest ning nende päritolust. Kui tasuta transpordist, talvekartulitest-puudest ning sünnipäevatoetustest linnakodanike paitamisel väheks jääb, võetakse religioon appi ja tahaks näha, kes viskab esimese kivi ametniku pihta, kes sellist püha asja ajab.
Ometi on usk üks delikaatne asi ja selle paigutamine ühisesse katlasse raha ning poliitikaga on ikka vägagi taunimistvääriv areng meie tänases elus. Samas on ka kirik ise viimastel aegadel üsna tihti avalikustanud oma seisukohti ja püüdnud kaasa rääkida ilmaliku elu korraldamises. Ehk ongi nüüd käes aeg, kus meil kõigil vaatamata oma usulistele tõekspidamistele, peaks olema enam teadmisi kiriku materiaalsest seisust, rahaliste vahendite hankimise meetoditest ja nende vahendite suurusest. Ehk polegi kirik nii väga omaette seisev institutsioon, kus kehtivad vaid kõrged, vaimulikud väärtused.
Hinnakirja Tallinna lähedases väikelinna luterikoguduses olla üles seadnud uus, nooremat sugupõlve esindav õpetaja. Kas uue ajajärgu vaimulikud mõtlevadki teisiti ja toimetavad rahamaailma silmas pidades teisiti ka pühakodades? Kas kirikule tugevamat müüri ladudes kannatavad usulised tõekspidamised ja läbi aegade väljakujunenud põhimõtted? Inimõiguste hulka kuulub ka õigus olla seotud religiooniga. Kuid ühegi inimese usku ei tohiks varjutada rahaga seotud võimalused või võimatused.
