Kiirabi ja arstide professionaalne tegutsemine päästis mind põletusarmidest!
See juhtus, kui olin 12. Olime sõbraga mõlemad parajad marakratid. Käisime ikka koos ringi hulkumas ja mõtlesime midagi huvitavat välja. Ühel korral põllul kõndides sattusime aga herilase pesa otsa, mis oli ehitatud hiire urgu. Loomulikult oli meil vaja koheselt suskima minna. Torkisime heinakõrtega ja lasime veeredes väikeseid kivikesi sisse. Siis tuli aga sõbral "geniaalne" idee. Ta arvas, et võiks urgu vett lasta.
Niisiiis läksime vett tooma. Rääkisime leiust ka minu vanemale vennale. Tema arvas aga, et targem oleks hoopis püssirohtu lisada ja tuli otsa panna. Loomulikult olime me nõus. Saime vennalt pool kilo püssirohtu, kuid tikku meil ei olnud. Toast küsida ei julgenud, kuna ema oleks pärima hakanud, et milleks vaja. Niisiis otsisime ühe suitsukoni ja panime selle auto aku pealt põlema. Suundusime tagasi herilaste juurde, olles ise ääretult põnevil.
Valasime siis püssirohu herilase pessa ja viskasime hulka ka põleva suitsukoni. Koni jäi aga nii õnnetult, et ei süüdanud püssirohuhunnikut. Mina läksin siis koni paremasse asendisse sättima ja hetkel kui mu käsi puudutas seda suitsukoni, käis hirmus sahmakas ja püssirohi plahvatas. Kõik otse mulle näkku. Jooksin paaniliselt mööda põldu ringi, mul oli meeletult valus, ma ei näinud midagi ja suutsin ainult röökida. Terve nägu, käed ja rindkere olid ära põlenud. Loomulikult kutsuti koheselt kiirabi. Niikaua hoidsin käsi külmas vees ja näol oli märg käterätt. Kuid valu see eriti ei leevendanud.
Kiirabi saabus üllatavalt kiiresti, vähemalt mulle tundus nii. Ja loomulikult oli kohal ka politsei, et juhtunu kohta aru pärida. Kiirabi tegi koheselt valuvaigistava süsti, kuid valu see eriti ei vähendanud. Seejärel pandi mulle mingit kreemi või salvi laadset asja põletustele ja seoti kõik kinni. Seejärel suunduti haigla poole. Järgnevad päevad veetsin intensiivravis tilgutite all. Rääkida ja silmi avada sain vaevaliselt ja see kõik tegi mitu päeva põrguvalu. Kokku olin haiglas kaks nädalat. Sain pidevalt erinevaid ravimeid ja põletushaavu raviti kõikvõimalike medikamentidega. Kui intensiivravist välja sain, hakkasin medõdedega silmaarsti juures käima. Arstid nägid kurja vaeva, et korda teha minu nägu, päästa nägemine ja kõik muu. Põletusastmed olid sõltuvalt piirkonnast 1-3. Näkku õnnestus saada kõige tugevam põletus.
Pärast kahenädalalist ravi hakkas põlenud nahk eemalduma ja mind lubati koju. Kaasa anti hunnik salve ja muid ravimeid ning tehti ranged ettekirjutused. Kui põlenud nahk oli eemaldunud, hakkasid tekkima põletusvillid. Miks nii hilja, ei oska öelda. Ja parema käe küüned tulid kõik maha, nii et nägin mõnda aega väga jube välja.
Raskeid asjaolusid arvestades vedas mul meeletult! Tänu kiirabi kiirele ja osavale tegutsemisele ning arstide püüdlikusele ja professionaalsusele, ei jäänud mulle põletusarme ja nägemine kahjustus minimaalselt. Oleksin võinud jääda koledate põletusarmidega ja olla pime, kuid õnneks suutsid arstid mind päästa. Arme ei jäänud absoluutselt, lihtsalt lähedalt vaadates näeb nahk veidikene vanem välja, kuid see ei ole midagi võrreldes sellega, mis oleks võinud olla. Siinkohal suured kiidusõnad kiirabile ja artsidele! Aitäh!
