Kesklinna piiril parkija: ma ei näe enam mingit mõtet sõita südalinna auto asemel ühistranspordiga
Mul on vaja sõita Viru peatusest Kalevi peatusesse. See on ekspressbussiga nr 14 vaid 3 peatust ja sõiduplaani järgi 9 minutit. Okei, arvestan, et on tipptund: vast läheb 15 minutit.
Passisin selles bussis 50 minutit! Väljas sadas paduvihma. Jalgsi minek ilma vihmavarjuta ei ahvatlenud. Bussis oli niiske ja palav. Õhku polnud, mida hingata. Inimesed virisesid ja tõstid vihast häält.
Kõik kaherealised teed on remondis ja bussid peavad sõitma samas reas, kus kõik autod – mitte mingit eelist ei ole. Autos saaksin omale ise paraja temperatuuri reguleerida ning mõnusat muusikat kuulata. Istmed on mugavad ja puhtad.
Kui palju autoga ajaliselt võidaksin? Vist mitte eriti – peaksin ju ikka samas autode rodus passima, kus busski. Aga buss teeb siiski mõned peatused ning sellisel juhul saaksin bussist mööda sõita, kui tema oma taskusse kimab.
Lisaks Pärnu mnt - Liivalaia ristmik: bussil on roheline, aga üle ristmiku sõita ei saa, kuna teisel pool lihtsalt ei ole bussi jaoks ruumi. Liivalaialt Pärnu maanteele pöörajaid on nii palju, et selleks ajaks kui bussil on roheline, on natukene edasi liikunud kolonn jälle kuni ristmiku otsani autosid täis. Kui buss nüüd üle sõidaks, paneks ta terve ristmiku kinni.
Autoga saab sellises situatioonis ennast vahele pressida ning vahetada ühe koha peal seismise teokiirusel liikumise vastu. Asi seegi.
Eile, 25. augustil, oli jälle sama olukord. Seekord olin selleks valmis ning teatasin bussijuhile, et soovin väljuda. Astusin Rahvusraamatukogu ees bussi pealt maha, lõin vihmavarju lahti ja hakkasin jalutama. Jalutasin maksimaalselt veerand tundi ning Vineeri peatuses otsustasin uuesti bussi peale minna, kuna kõnnitee oli lompe täis. Neist mööda manööverdamine oli puhtvõimatu ning bussi istudes olid jalad läbimärjad. Hea, et tänaseks haigeks ei jäänud.
Peatusest viaduktini jõudmine võttis aega vähemalt 10 minutit. Silla ületamise peale kulus veel 10 minutit. Sealt edasi toimus õnneks mingigi pidev liikumine. Kokkuvõttes jälle: Virust Kalevini 50 minutit. Ilma jalutamise ning bussivahetuseta oleks arvatavasti kulunud üks tund rohkem.
Kahjuks ei lõppe minu teekond Kalevi peatuses. Võtan parklast oma auto ning jätkan teekonda linnast välja, Pärnu suunas. Uskumatul kombel seal ummikud põhimõtteliselt lõppesid – pärast ehituskooli sai liikuda juba 45 kuni 55 km/h.
Hommikul istusin enne Järve Selverit ummikus, sest Järvevanale minejaid on niivõrd palju, et kõige parempoolsem rida on ristmikust alates autosid täis ja selle kõrvalreas ootavad kõik, suund sees, et saaks vahele pressida. Liiklus seisab, sest kõik, kes soovivad sõita kesklinna poole, peavad mahtuma ühe rea peale. Paljud ootavad ümberreastumist vasakule poole nende taga, kes pressivad Järvevanale viivale reale. Sellises olukorras ei taha keegi kedagi enda ette lasta, sest niigi ollakse hilinemas.
Ja siis need targad linnaisad ise räägivad, kui sujuv on liiklus kesklinnas ja selle ümber? Muidugi: jalutamine on ju kasulik ja tore, aga milleks siis üldse ühistransporti vaja on?
