Kui hukutava mõju avaldaja on tõesti kultuur, siis ei ole tegemist tõelise kultuuriga vaid ebakultuuriga ehk kultuuriga, mis on arenenud vales suunas. Seda valede arengute tulemusena tekkinud eluviisi ja mõttelaadi nimetatakse lõbukultuuriks ehk hedonismiks, mille järgi on elu sisuks elu nautimine ja mõnude harrastamine. Tõelises kultuuris teab inimene oma ülesandeid, mis ei seisne kaugeltki ainult lõbustuste otsimises vaid eeskätt vaimses arengus ning ühiskondlike kohustuste täitmises.

Siin ongi kultuuri kokkupuutepunkt iibega. Kui üksikisik, ühiskonnakiht või koguni terve rahvas on "arenenud" koos oma kultuuriga astmeni, kus hinnatakse ainult isiklikku heaolu ja elumõnusid, hakkavad perekonnad laste arvu piirama. Laps, abitu olevus, piirab nende elunautimise võimalusi. Ma ei pea silmas ainult mõnuainete tarbimist ja ööklubides pidutsemist vaid ka mugavat ja segamatut koduelu, mida ei häiri lapse kasvatamisega seotud mured. Ühiskonnas, kus ainus väärtuste mõõdupuu on raha, hoidutakse lastest ka selleks, et säästa perekonna eelarvet.

Olgu öeldud, et õige kultuur ei keela lõbustusi, vaid pakub ja soodustab neid, aga mõistlikult käituvad ühiskonnaliikmed ei peaks seadma meelelahutust kohustuste suhtes ülimuslikule positsioonile. Kohustuste hulka kuulub paratamatult elu andmine järeltulevale soole. Nii mõnigi üksik inimene tunneb vanaduspäevil seda kurbust, mida põhjustab lastetus. Samasuguseid tundeid tunneb rahvas, kui ta hakkab tajuma, et tal puudub tulevik.

Majanduslikud abinõud, nagu mitmesuguste soodustuste andmine lasterohketele peredele, on muidugi tähtsad, kuid nende mõju pole otsustav. Toetused ei saa iialgi olla nii suured, et lasterohkus oleks perekonnale majanduslikult kasulik. Toetuste eesmärk on laste kasvatamist kergemaks teha, aga tahe saada palju lapsi peab olema emadel ja isadel enestel. Kuidas seda tahet tekitada ja elus hoida? See ongi põhiküsimus.

Paljud Euroopa riigid võtavad vastu massiliselt immigrante vähem arenenud riikidest, et vähendada tööjõupuudust ja hoida üldine iive positiivsena. Massiimmigratsiooni ja multikultuursuse soosimine on aga libe tee, mis ei lahenda tegelikult algset probleemi. Massiimmigratsiooni tagajärg on kultuuride sulandumine või siis suisa võõrkultuuri domineerimine, mis tähendab Euroopa kultuuri ja tsivilisatsiooni hävingut. Kõik, kel veel vähegi elujõudu, peaksid alustama võitlust laostava mõtteviisi ja vale ellusuhtumise vastu.

Ühiskond peab jõudma arusaamisele, et terved naised ja mehed, kes on isiklike mõnude nimel keeldunud andma elu lastele, on elanud asjata. Mõtteviis, mis eelistab pereelule hedonismi, peaks sattuma avaliku põlu alla, nagu ka selle mõtteviisi kandjad. Kellelgi pole õigust nõuda, et inimese elu oleks vaid range ja rõõmutu kohusetäitmine, aga tuleks jõuda selleni, et kohusetäitmine ise pakubki rõõmu ja elule sisu. Eriti kerge peaks see olema tervete instinktidega naise jaoks, kes on looduse poolt määratud emaks saama ja andma elu võimalikult paljudele järeltulijatele.

Näha kasvamas terveid ja elujõulisi lapsi on suurim ja sügavaim nauding, mis võib inimesele osaks saada. Selle mõistmiseks on aga tarvis, et inimesed vabaneksid ebakultuuri mõju alt. Riik ja ühiskond tervikuna on kohustatud hoolitsema selle eest, et õhkkond oleks laste kasvatamisks sobiv ja et laste kasvatamine oleks majanduslikult võimalik. Seejuures peaks poliitiline eliit olema rahvale eeskujuks ning kinnitama, et paljudele lastele elu andnud emast peetakse lugu.