Kuulun ise Eestis levinud liiki, keskealiste õpihiirte* laialivalguvasse hõimu. Meid on palju. Ja me oleme üsna märkamatud. Enamasti. Mõned meist õpivad päevases õppes, enamus siiski kaugõppes. Enamusel meist on lapsed, mõnedel mehed, kui läheb hästi, siis on meil ka töö. Kui meil on töö, küsime me ülemuselt aeg-ajalt õppimiseks vabu päevi. Me teeme vihjeid, et rohkem kvalifitseeritud töötaja on parem töötaja ja me hoidume hoolikalt kritiseerimast oma asutuse koristajat, kes õpib kunstikoolis.

Ühtlasi üritame me veenda nii ennast kui ka oma lähedasi - meest, kui on, lapsi, kui nad küsivad, oma vanemaid - selles, et pärast magistrikraadi ja/või uue eriala omandamist hakkame me saama rohkem palka. Me pole selle kohta enamasti oma ülemuse käest küsinud, nii, et me ei tea, kas see vastab tegelikkusele, aga meil on vaja oma lähedastele selgeks teha, et nendest eemal viibimine praegu tõstab nende elukvaliteeti tulevikus. Nad peavad sellega leppima. 

Millal me õpime? Kaugõppuritest õpihiired kasutavad valdavalt interneti võlusid. Õhtul, kui tuleme töölt, koristame toad ja teeme valmis söögid, kantseldame lapsi, juhendame neid kiiresti koolitöödes ja siis sulgume Oma Maailma - Moodle, Blackboard, ÕIS, jt veebikeskkonnad. Halvemal juhul on mõne aine (näiteks IKT) õppejõud püsti pannud omaenda veebikeskkonna, enamasti vähenõudliku kujundusega ja keerukate käsklustega, nii on meil vaja pidevalt meeles pidada mitmeid veebiaadresse, kasutajatunnuseid ja paroole. Lisaks tööalastele, ja lapse kooli siseveebi või e-kooli kasutajatunnustele ja paroolidele. Me saame sellega hakkama, sest me peame.

Selles Oma Maailmas veedame me öid ja nädalavahetusi. Lapsed ja töö kisuvad meid sellest aeg-ajalt välja.  Mõnikord me unustame kontrollida veebikeskkondades õppejõu poolt kirjapandut. Sellele on ju raske keskenduda, kui lapse e-kooli ilmuvad halvad hinded ja märkused, mees poriseb või vaikib paljutähenduslikult ja ülemus küsib mõne pakilise projekti kohta liiga sageli: "Kui kaugel sa sellega oled?" Mida lähemale semester lõpule jõuab, seda rohkem me aga sukeldume Oma Maailma ja kaome raamatukogudesse. Koolitööd, ettekanded ja referaadid on vaja valmis saada.

Kaugõppes käija peab aegajalt ka Kõrgkooli kohale ilmuma. Tihti on see Kõrgkool teises linnas, aga ükskõik, kus see ka geograafiliselt ei paikneks - mida lähemale jõuab õppenädal, seda kõrgemale kasvab stress, sest enne töölt ja kodunt õppima kadumist tuleb kiiresti kõik valmis jõuda.

Ja siis läheb õpihiir kooli ja on mitmeid-mitmeid tunde täiesti tudeng. Loengutes ehk mõnikord tukub.. pole ju magada saanud. Seminarideks valmistub ette. Õppejõu kiitus või laitus on ainus, mis loeb, muud maailma pole olemas. Teadus, kuulsad nimed, teadmiste laviinid ja aegajatised eredad arusaamissähvatused - õpihiir elab neil mõnel päeval tavalisest hoopis erinevat elu. Jah, mõnikord tuleb võtta loengu ajal telefon ja seminarist ära hiilida, et kasvatada last või vastata ülemuste ja kolleegide küsimustele. Aga see on ainult korraks. Pärast võib õppejõu küsiva pilgu all jälle tudengit edasi mängida.

Miks me seda kõike teeme? Miks täiskasvanud inimene, kel eriala juba omandatud, uuesti õppima läheb, töö ja perekonna unarule jätab?

Vaadake... me elame Eestis. Me oleme koduperenaised-palgatöölised. Meil ei ole ressursse oma keskeakriisi teisiti läbi elada - punase Cadillaci jaoks meil neid ressursse lihtsalt ei jätku. Mehe väljavahetamiseks noorema ja kaubanduslikma vastu ei jätku samuti, pealegi ei luba seda süda. Garaažibändi loomine meeldiks meile ehk rohkem, aga meil ei ole garaaži ja keskealiste naiste rokkbändi ei võtaks keegi niigi palju tõsiselt, et meid üldse kuskil lavale lasta. Siredaid sääri ja kaubanduslikku dekolteed meil ju enam ei ole ja lauluoskus, see lihtsalt ei loe.

Niisiis - me õpime. Oleme jälle noored. Vaimustav! 

Kui ei usu, proovige ise järele.

 

---------

*Õpihiir - vaata Tiiu Kuurme artikleid:

ja