No vaba maa, vabad valikud. Kui inimene tahab ravi eest maksta, siis jäägu talle see õigus. Teised tahavad oodata ja kannatada, oodata, kuni kas haigus ise üle või hoopis hullemaks läheb - ka neil on see õigus. Aga see selleks.

Kui sind raskest haigusest terveks ravitakse, on tänutunne hinges muidugi suur ja ülevoolav. Päris paljud peavad vajalikuks tohtrile seda tänu ka kuidagi materiaalselt väljendada, õigupoolest olen kohanud hoiakut, et arstile ravijärgselt kingituste tegemine on elu sama loomulik osa kui restoranis jootraha jätmine. Keegi pole muidugi uuringut teinud, mida hakkavad arstid peale kõigi lillesülemite, kommikarpide ja konjakipudelitega, mida neil selle mõtteviisi kohasel lausa kuhja peaks olema kogunenud. Kindel on aga, et realiseerimise muret ei teki juhul, kui arsti peetakse meeles millegi sellisega, mis mahub ümbrikku ja on konverteeritav. Ka see pidi olema üpris tavaline. Mõnikord lausa enne protseduure. Kas ei tule mitte vana hea nõuka-aeg meelde, kus mõneski haiglas sellist meelehea andmist samuti täiesti loomulikuks peeti?

Uurisin tuttavatelt, mis summadest sellisel juhul jutt käib, mida peetakse sündsaks? No teate isegi - pulma ja sünnipäeva minnes on ju ka teatud etiketikohased miinimumid, millest panuse allapoole laskmine oleks seltskondlik pläss. Tulemus oli üpris hirmutav, jutud käisid ikka 50-75 eurost... Kallis rahvas, selle raha eest saab ju juba eraarstile! Pealegi on altkäemaksu andmine arstile ebaseaduslik ja teie nn meeleha võib talle hoopis suuri jamasid kaela tuua. Teile endale ka.

Olgu, aga üldiselt täiskasvanud inimene jällegi teab ise, mis teeb, ja nn meelehea andmine ei ole meil siiski riiklikus tervishoiusüsteemis kohustuslik. Paraku vajavad sellesama tervishoiusüsteemi abi ka paljud need inimesed, kes tegelikult ikkagi ei tea, mida nad teevad. Räägitakse õõvastavaid lugusid sellest, kuidas vaimuhaiged ja psühhiaatrilist abi vajavad patsiendid annavad arstidele oma napist pensionist suuri summasid - ja arstid võtavad need rahad vastu. Patsientidel aga jäävad muud arved seetõttu maksmata ja sugulaste kanda. Sugugi aga mitte kõik vaimsete häiretega inimesed ei "ela" haiglas, paljud neist peavad maksma ka kodukulusid ja ostma toitu ja see on asi, mida nende arstid ometigi peaksid teadma. Kuidas siis ometi lubab nende südametunnistus sellistelt haigetelt raha vastu võtta üldse, isegi, kui nad seaduste peale vilistavad?

Elu on karm Eesti vabariigis.