Kes meist ei mäletaks „Onu Raivo jutupliiatsit“?
Oma hüüdnime sai andekas kunstnik oma saatest „Onu Raivo jutupliiats“, kus ta joonistas ning samal ajal muinasjuttu vestis. Lapsena ei suutnud ma kuidagi mõista, kuidas saab ta nii kiiresti joonistada. Kui mulle poleks keegi seletanud, et tema tegevust on arvuti abil kiirendatud oleksingi ma vist uskunud, et nii kiiresti saab joonistada. See oli erakordne kui kiiresti ta saates joonistas. Ma pidasin teda väga andekaks ja ta oligi seda.
Joonistamispisiku ta igatahes minusse süstis ja joonistamisest sai minu üks meelistegevustest. Iga päev, kui vanematel minu jaoks natuke aega oli, kutsusin nad endaga joonistama. Ka mina püüdsin oma piltidel kujutada muinasjutte, millel oleks ilus lõpplahendus. Ise ootasin pikisilmi, et juba uut ja huvitavat muinasjuttu saaks kuulda.
Ma ei mäleta väga teisi lastesaateid. Tean vaid, et vaatasin „Tammetõru seiklusi“ ja veel mõnda lastesaadet, mida ma väga ei mäleta, kuid „Onu Raivo jutupliiatsit“ ei ole ma unustanud. Mõnda pilti mäletan siiani väga hästi. Kindlasti oli "Onu Raivo jutupliiats" üks mu lapsepõlve lemmikuid lastesaateid.
Vaatasin, et pilt on juba valmis ning ta keerab järgmise puhta lehe ette, kuhu joonistamist jätkata, aga kaval Onu Raivo suutis ikka kusagile servale ära mahutada veel ühe põneva tegelase ja muinasjutt hargnes vaatajate silme all aina edasi ja edasi, kuni ükskord otsa sai.
Poliitikuna ei oska ma temast midagi arvata, kuid muidu oli ta üks muhe ja naeratav mees, kes väga hästi joonistas ja huvitavaid muinasjutte vestis. Kes meist ei mäletaks „Onu Raivo jutupliiatsit?“
Puhaku ta rahus.
