Keda vääriks eesti mees?
Delfi on esile toonud ajakirja Anne & Stiil artikli, kus sõna võtab Evelyn Mikomägi. Ei teagi, kas viga on selles, et kogu lugu on valesti hakitud ja meile lihtsalt mingid fraasid visatud või on hoopis tegemist järjekordse “kohukesega”!?
Juba pealkiri “Eesti naised väärivad paremaid mehi” ajab naerma - millise riigi naised siis head meest ei vääri? Ja kas eesti mees siis on tõesti nii mõttetu, et head naist väärt ei ole. Minu loogika järgi peaks ka viimane luru asjaliku naise kõrval pisutki paremaks muutuma?
Samas, kas naine, kes aastakümneid mingi luuseri kõrval vireleb ja ise allakäigu teed mööda kihutab, ongi just see eriline pärl ,kes paremat elu ja elukaaslast väärib? Jah, me kõik teeme vigu, armastus, eriti armumine, muudab pimedaks. Lootus - see lollide lohutus, veel pealekauba, aga kui naine ikka ei suuda end “pidurist” lahti rebida, on see tema enda viga. Milleks siin mehi süüdistada? Eriti veel neid kodumaiseid.
Kui mina ühel päeval “soojemasse” kohta elama kolin, siis teen ma seda kindlasti koos eesti mehega. Miks? Sest see mees on ainus, keda usaldada saan. Ma tean, et tal on kuldsed käed ja lahtine mõistus nagu enamikel eesti meestel - no vähemalt neil, kel vanust juba üle 30 aasta. Ja seda väga lihtsal põhjusel: me oleme üle elanud ajajärgu, mil tuli teha s... saia ja kõike seda oma kätega, vahel lausa absurdsete vahenditega.
Jah, ma usun, et ka mina ise lööksin kusagil mujal paremini läbi, selle koha pealt olen Mikomägiga nõus, meie riik tõesti ei hinda naisi, aga ka selles ei saa ju mehi süüdistada. Hoolimata sellest, et juhid on enamasti mehed ja valikuid teevad loomulikult nemad, pole neil tegelikult ju eriti võimalik naisi etteotsa valida, sest lihtsalt pole sellist naist, kes end piisavalt tõestada oleks suutnud.
On olnud mõned, kes on jõudnud üsnagi kaugele ja siis käega löönud. Miks? Sest eesti naine on sajandeid olnud koduhoidja, poliitikast ja võimust, karjäärist ja teistest sellistest asjadest pole tal suurt aimu. Õnneks on tänu sellele ka meil vähe feministe ja muid kisakõrisid. Tänu sellele püsivad veel eesti pered koos ja lapsed ei sure nälga ega jookse palja pepuga ringi.
Kahjuks jääb mulje, et enamus meie “naislausujad” arvavad, et kui olla piisavalt ilus ja võimalikult lärmakas, siis oledki tegija ja kohe väärt kohta kusagil edetabelis.
“Paljud Eesti naised vääriksid enda kõrvale paremaid mehi,” rõhutab Evelyn, “aga naised ei julge ise suuremalt mõelda, ei julge end kehtestada ja leida enda kõrvale kedagi, kes teda tõesti näeb, austab ja väärib. Mingi väärikus peaks ju olema!” Selle lause oleks asjaosalised küll võinud enda teada jätta.
Kui mina leian, et mees mind ei vääri, jätan ma ta maha. Kui riik mind ei hinda, ei väärigi ta mind ja ma lähen ära. Ei ole mõtet otsida pidevalt süüdlast, veelgi parem, kui oma eluga hakkama ei saa, süüdista ennast ja vaata, mida ise muuta saad.
