Kasutatud auto ostmine on nagu loterii
Eelmise aasta keskpaigas hakkasin endale kasutatud autot otsima. Kindlat margi eelistust polnud, vaid vaatasin eelkõige hinda, läbisõitu ja toomisaastat. Olin teadlik võimalikest odomeetri kerimise pettustest ja muudest trikkidest, mida tehakse vigade varjamiseks.
Auto24.ee portaalist kuulutusi sirvides torkasid mulle kohe mitmed pakkumised silma. Automarkidest meeldisid mulle kõige rohkem Jaapani, USA, Saksa ning Rootsi autotootjad.
Ei möödunud kaua, kui võtsin ühendust esimese eramüüjaga, kes oli nõus kohe sama päeva õhtul autot näitama tulla. Piltidelt nägi auto välja ilus ja soliidne, kuid kohale minnes oli vaatepilt kardinaalselt teine. Esiust lahti tehes torkas kohe silma see, et esiiste oli katki ning odomeeter on üle 350 000 km. Omaniku sõnul ei ole see probleem, kuna ta võib homse päeva jooksul selle tagasi kerida paarisaja tuhande km võrra väiksemaks. Ühtlasi olevat see tema sõnul ka mulle hea, kui plaanin auto kunagi edasi müüja – saan paremini lahti.
Ka väljast jättis auto soovida. Kõrvalistuja uksel olid sügavad kriimud ning kohati jäi mulje nagu oleks keegi ust haamriga mitu korda löönud, kuna lisaks kriimudele olid seal ka augud. Müüja enda sõnul tekivad sellised "jäljed" parklas seismisest. Ei tea, kas tal on siis iga kord õnnestunud parkida oma auto psühopaadi kõrvale, kes oma uksega täiest jõust paugutab? Proovisõitu tehes oli mul tunnen nagu kohe-kohe läheb midagi kapoti all katki. Üritasin sellepärast võimalikult väikse ringi teha. Olin pettunud pärast seda ning kui automüüja järgmisel päeval mulle helistas, ütlesin kiirelt ära.
Järgmist autot läksin vaatama soliidse automüüja platsile. Piltide pealt tundus auto väljast ilus ja korralik, kuid kohale jõudes vaatas mulle vastu tõeline ratastel peldik. Kere oli alt ära roostetanud, kapotti avades näis nagu elaks mõni metsloom seal ning proovisõitu tehes ei tahtnud käigud korralikult sisse minna. Lisaks tekitas minus küsimust liiga väike odomeetri näit 9 aastase auto kohta. Loomulikult ütlesin ka sellele ei.
Käisin veel mõne eramüüja juures, kuid ikka olid mingid probleemid autodel, mis mulle ei meeldinud. Lisaks mulle tundus nagu mõned neist oleks varjanud ka mõningaid suuremaid probleeme, kuna sellist hämamist oli tegelikult palju.
Hakkasin juba meeleheitlikuks muutuma, kuna hind, mida ma olin nõus maksma, polnud tegelikult nii väike, et ma mingit jama peaksin saama.
Möödus kuskil kuu aega, enne kui leidsin ühest autoportaalist auto, mis mulle esmapilgul hakkas kohe meeldima. Seda müüs üks autofirma, kus ma käisin ka autot proovimas. Sõit mulle meeldis ja kapoti all oli kõik korras. Lisaks ei tekitanud odomeeter minus kahtlusi ning ette oli näidata ka hooldusraamat.
Nüüd sõidan juba pool aastat 7 aastase Rootsi autoga ning siiamaani ei ole ühtegi probleemi esinenud. On käivitanud nii käreda pakasega ning pole veel alt vedanud. Ma küll loteriid ei mängi, kuid autoga sõites hinge kinni ka ei hoia.
Kokkuvõtteks ütleks seda, et portaalidest otsides võib igasuguste autode peale sattuda. Fotodelt pealtnäha ilusa välimusega auto võib oma silmaga vaadates olla kardinaalselt midagi muud. Automüüjad tahavad oma raha kätte saada ning tihti hindavad oma romu üle. Algajal ostjal on niimoodi lihtne petta saada.
