Kasutatud auto omanik: talvel ostetud auto vead tulid suvel välja!
Nüüd ootabki mind ees enam kui 200-eurone väljaminek, et vahetada välja lekkiv kliimaradiaator. Lugeja võib muidugi märkida, et gaasiga õhujahtus ongi liigne luksus. Siinkohal siis täpsustan auto värvust, milleks on must. Musta masinaga suveleitsakus liigelda on aga tõeline enesetapp. Hiljuti saigi üle 300 kilomeetri mööda Eestist kevadises suures soojas ringi vuratud. Päris tihti avastasin end peaaegu ära minestamas ülikuumas ja värvuse tõttu päikest ligitõmbavas autos.
Mõtlesin veel - huvitav, millal politsei ka selliseid aspekte liiklusohutuse koha pealt kontrollima asub? Unisus ja muud tervisehädad on kenasti luubi alla võetud, aga ülikuumas autos liiklemine seni vägagi tähelepanuta jäänud. Ma ei imestaks, kui peagi muudetakse seadusega kohustuslikuks kindel temperatuur, millest üles ega allapoole ei tohi salongi temperatuurimõõdik näidata. Tundsin omal nahal, kui ebaadekvaatne ma liiga kuumas autos roolides olin.
Auto varjatud vigadest edasi rääkides pean ära mainima klapikarbikaanetihendi lekkimise, mis juba pärast saja kilomeetri läbimist veateate armatuuri tekitas. Hirm oli esialgu päris suur - olin uue masinaga ju nii vähe sõita saanud ja juba oli vaja end remonti vedada! Eriti naljakaks läks lugu remondikohas, kus ühe töökäsu asemel kaks välja punnitati. Kohale minnes diagnoositi kohe viga süüteküünalde töös. Mehaanik avas klapikarbi ning nentis, et küünlad on vanad ning otsad õlised. Otsad oli õlised tihendilekke tõttu. Seda viimast aga teatas ta mulle pärast uute küünalde paigaldamist. Nii saimegi klapikarpi kolm korda kinni ja lahti logistada. Esimesel korral ülevaatamiseks. Teine kord küünalde vahetuseks ja kolmas kord siis vea algpõhjuse kõrvaldamiseks.
Tööraha kui selline ei olnud iseenesest suur - 15 eurot korra eest. Samal ajal jäi hinge kripeldama, miks töömees kohe ei saanud öelda, et varuosapoest lisaks küünaldele ka uue tihendi soetaksin? Eks temal on vaja vorst leiva peale teenida ja kliendi jooksutamine ühe korra asemel kaks korda kõlbab selleks väga hästi.
Auto edasistest vigadest rääkides häirib siiani ülespuksiv piduripedaal. Naljakal kombel toimis pidur päris pikalt probleemideta ning tõrkuma hakkas pool aastat pärast omanikuvahetust. Tundus imelik eelmisele omanikule helistada ja uurida asja kohta, kuna võib olla temal sellist viga üldse ei esinenudki.
Ajaline piirang auto vigade ilmnemisel ongi omaette tsirkus! Mis ajani on normaalne eelmise omaniku käest aru pärida ja millal on tegu normaalse kulumise ning konkreetse sõiduki eripäradega?
