Kas uue paavsti peamiseks ülesandeks saab kriitika talumine?

Vastvalitud Francis I ehk Jorge Mario Bergoglio võtab ametiülesanded enda kanda katoliiklaste jaoks väga keerulisel ajal. Ja keerulisel ajal vaid seetõttu, et osad kiriku liikmed ei suuda oma antud tõotustest kinni pidada. Seega tekibki küsimus, kas uue paavsti peamiseks ülesandeks saab oma eelkäijast paremini kriitikat taluda, sest sellest puudust ei näe tulevat.

Pedofiilia juhtumid kirikuisade ja nende noorte õpilaste vahel on viimastel aastatel (õigemini nende juhtumite päevavalgele tulek) märgatavalt sagenenud. Sellised paljastused heidavad suure kivi juba niigi mudasesse kiriku kapsaaeda. Ja kui juba sedavõrd mitmed juhtumid saavad avalikkusele teatavaks, siis võib vaid nukrusega mõelda, kui palju taolisi laste ja noorte ärakasutamisi aset leiab.

Kuigi seda otsesõnu välja ei öeldud, võib uue paavsti eelkäija ametikohast loobumist tõlgendada vastukäiguna just nimelt taolise kriitika suhtes. Vanahärra lihtsalt ei jõudnud enam kõike seda koledust välja kannatada, mõistis, et oli hammustanud liiga suure tüki ja soovis kohustused järgmisele edasi anda. 

Kuid kriitikanooled, mis kiriku kui institutsiooni vastu teele lastakse, on igati õigustatud. Ja tõenäoliselt nende hulk ajaga mitte ei vähene, vaid ainult muutub aasta aastalt suuremaks, sest avalikkuse huvi selle vastu, mis kirikus nn suletud kardinate taga toimub on üha suurem. Ja peabki olema, sest ammused traditsioonid võivad olla toredad, kuid kirikuisade elukombed tihtilugu ei ühti nende endi poolt jagatud õpetustega, seega on nende tegevuste uurimine mitte ainult õigustatud, vaid lausa vajalik.