Kas ühised aktsioonid on tegeliku olukorra varjamiseks?

Vabariigi aastapäeval leidis paljude osavõtul Eestis aset taaskord ühine aktsioon "Eesti minut", kus osalejad jäädvustasid oma tegevuse kindlal kellaajal, et oma jälg ajalukku salvestada. Sarnane ettevõtmine oli ka "Teeme ära", mis puhastas Eesti loodust sinnaveetud prahist. Kuigi sellised ettevõtmised on toredad, jääb siiski miski kripeldama - need näivad lihtsalt tegeliku olukorra varjamise vajadusel põhinevad ettevõtmised.

Kui salvestada tuleb ühe minuti jooksul oma tegevus ning aktsioon on pikemat aega ette teada, siis on inimestel aega planeerida ja organiseerida endale tolleks hetkeks mõni tavapärasest huvitavam tegevus või koosviibimine.

Tavalist elu peegeldavad sellised üritused vähe, sest vaevalt, et keegi 13.00 suunas oma kaamera objektiivi soditud majaseinade, auklike tänavate või kaubanduskeskuste ümber almusi nuiavate asotsiaalsete inimeste poole. Jäädvustada soovitakse ikka ilusat ja head, mis pole taunimistväärt tegevus, kuid jätab tegelikkuse pildiraamist väljapoole. Eelpool toodud näited võivad olla ehk liiga karmid, sest tavapäraselt ei teki kellelgi soovi selliseid asju jäädvustada, loodetakse lihtsalt, et imekombel olukord paraneb ning fabritseeritud ilus mälestus leiab lõpuks ka õiglase konteksti. Nipp aktsiooni korraldajate poolt oli iseenesest osav - olgu selleks saunapidu või matus, pildi peal ei taha keegi halb välja näha, eestlased ammugi mitte. Silme ette kerkib kujutluspilt, kus seltskond, keda pildistatakse, sööb läbusasti kringlit, fotograafi selja taga aga lõõmab täies leegis elumaja. Peaasi, et pildile ei jää - rikuks kogu ürituse.

"Teeme ära 2008" ehk Eestimaa prügist puhtaks oli mõneti teistmoodi ettevõtmine. Seda seetõttu, et asuti kõrvaldama eksisteerivat ja meie tingimustes ka üsna teravat probleemi. Eesti ja eestlane tunneb uhkust oma metsade üle, oma looduse üle ja seega on tarvis see korras hoida. Jällegi - aktsioon on tubli ettevõtmine - kuid probleemi see ei lahenda, vaid lükkab ajutiselt vaiba alla. Osalesin aktsioonis ka ise ning mitte ainult koristamisel, vaid ka enne seda koristamist vajavate kohtade kaardistamisel GPS-i abil. Tunne, mis inimest valdab, on see, et "ma teen midagi head, see on hea". Kriitilisem pool aga heidab ette, ja üsnagi õigustatult, et "milleks sa teed? Nii- kuinii tuleb mõni jorss ja viskab oma prügi ülehomme siia uuesti".

Samal ajal, kui aktivistid metsaaluseid koristasid, oleks võinud politsei jahti pidada prügiloopijatele. Mõistan, et see on soovmõtlemine, kuid siis oleks kogu üritusest ka püsivamalt kasu olnud. Kahtlen sügavalt, et mõni kaasa löönud aktivist ise loodust reostab. Seega aitasid mõned head inimesed jälle rikkujad hädast välja ning ring võib jätkuda. Just-nimelt ring jätkub, edasiminekut ei toimu.

Teadlikkuse tõstmine ei too endaga veel kaasa käitumise muutumist, seda me teame kõik. Nagu öeldakse - lukud on ausatele inimestele. Aktsioonid on teretulnud ettevõtmised, kuid selle taga peaks olema sügavam ja läbimõeldum idee.