Kas sina tead, mida teha, kui Eestis algab sõda?

Ei tahaks ühtegi nõrganärvilist inimest hirmutada, kuid ajalugu näitab, et parem karta kui kahetseda. Lootkem kõige paremat, kuid valmistugem halvimaks. Need on need tarkused, mille juhendusel tuleks ka rahu ajal valmistuda sõjaks, sest kui sõda käes on, on juba hilja.

Sõjaväelased ja mobilisatsiooni alla käijad muidugi teavad üldjoontes, mida teha ja kuhu minna, kui algab sõda. Aga mis saab ülejäänud rahvast? Nemad ei tea oma saatusest midagi - riik ei ole neile mingeid juhiseid andnud, kuidas sõja puhul käituda. See on meie riigi tõsine tegematajätmine. Viimane aeg oleks see viga parandada.

Nagu praegused ärevad sündmused Ukrainas näitavad, võib tänapäeval sõda alata täiesti märkamatult ja ettehoiatamata. Ka sõjaväeõppus võib järsku minna üle naaberriigi vastaseks agressiooniks. Mida siis teha?

Riik võib loota massikommunikatsioonivahenditele, mille abil rahvale juhiseid anda, kuid reaalse sõja puhul võib see osutuda väga keeruliseks või suisa võimatuks ülesandeks. Vaenlase esmaseks ülesandeks saab olema kindlasti Eesti elektrisüsteemi purustamine. Kui agressor on Venemaa (Läti see tõenäoliselt ei ole), siis saab ta alustada Eesti elektritootmise pärssimist juba enda riigi siseselt, sest meie suurima, Narva elektrijaama jahutusvee lüüsid asuvad Narva jõe Venemaa-poolses osas.

Mida peaks rahvas tegema, kui algab sõda, elekter kaob, infrastruktuur purustatakse ja toiduainetega varustamine lakkab? Mida teha, kui linna, kus me elame, tabavad lennukipommid ja raketid? Kas me teame, kus on lähim varjend, kuhu pommitamise eest peitu minna? Kus on ligipääs puhtale veele? Mida teha, kui saabuvad okupandid? Ühesõnaga: mida peaks tegema tsiviilisikud sõja korral?

Nõukogude ajal oli Tsiviilkaitse, mis tegi linnades ja asutustes õppusi, samuti valmistas tsiviilisikuid ette võimaliku sõja puhuks. Tänapäeva "läbi kõigi aegade enim kaitstud" Eestis selle kõige jaoks vajadust ei nähta.

Mida see meile näitab? See näitab, et riigil on ükskõik oma rahvast: naistest, lastest ja vanadest. Kui puhkeb sõda, siis jäetakse rahvas omapäi - igaüks tehku seda, mida kõige õigemaks peab.

See ei tohiks nii olla. Kutsun riigijuhte üles hakkama tõsiselt mõtlema tsiviilkaitsele - sellele, mis saab tavainimestest sõjaolukorras. Neile tuleb hakata selgitama, kuidas sõja puhul käituda, kuidas oma regioonis toimida, kuhu saab varjuda, kus on ligipääs eluks vajalikele ressurssidele, varuressurssidele ja kuidas käituda ekstreemsetes olukordades.

Kõik see ei peaks tekitama paanikat, hoopis vastupidi, see peaks andma inimestele kindluse, et nad teavad, mida sõja puhul teha. Seda võib võrrelda autojuhilubade tegemisega, mille juurde kuulub esmaabi andmise koolitus. Ega see ei tähenda, et autoõnnetus on möödapääsmatu. See on lihtsalt ettevalmistus halvimaks, mis on võimalik.

Ennekõike tuleb meil toetuda iseendale. Ukraina loobus enam kui 1000 tema käes olnud tuumalõhkepeast ja sõlmis vastutasuks 1994. aastal Budapestis Suurbritannia, USA ja Venemaaga kokkuleppe, millega nood suurriigid lubasid tagada Ukraina piiride ja suveräänsuse puutumatuse. Kus on nüüd nende suurriikide abi Ukrainale?

Ei saa ka Eesti loota vaid NATO-le (loe: USA-le). USA-ga võib alati midagi juhtuda. Ja kas me tõesti saame olla surmkindlad, et meie pärast ollakse valmis alustama III maailmasõda, mis tõenäoliselt oleks tuumasõda ja võiks sisuliselt hävitada kogu inimeksistentsi Maal? Kui kindel ja tõhus on NATO artikkel 5, seda saame paraku teada vaid siis, kui sõda on käes. See võib toimida, kuid võib ka mitte. Võib ka toimida, kuid mitte nii, nagu me seda endale ette kujutame. Selline on tänane reaalsus, milles me elame.