Mul on alati kahju, kui midagi katki läheb või ära kaob. Igas asjad peitub minu jaoks mälestus ja mul on alati tunne, et seda või teist asja võib kunagi ikka vaja minna.

Kui minu sõbranna välismaale elama kolis, mahtus ta maine vara sõna otseses mõttes ühte kohvrisse. Ei kinnisvara, ei muud materiaalset taaka. Imetlesin ja kadestasin. Kui mina peaks välismaale kolima, siis peaksin majasuuruse hoiuruumi rentima, et kõik oma asjad ära mahutada. Loobuda ma neist loomulikult ei suudaks. Ja pealegi võib neid tarvis minna.

Muidugi saan ma aru, et asjad koormavad, seovad ja väsitavad. Iga asjaga kaasneb hool ja mure. „Asjad omavad sind rohkem kui sina neid“ – just niimoodi ütles keegi tark inimene. Täiesti õige.

Mõnikord võivad südamelähedased asjad ikkagi jõudu anda – igasugused talismanid on alati moes olnud. Vanaema kootud käpikutes on raudselt vägi sees. Küsimus on siis ilmselt selles, milline on see kriitiline asjade hulk, mida omada. Et poleks liialt palju ega vähe, vaid parasjagu.

Kui palju on siis tegelikult asju vaja? Ilmselt oleks kasulik meelde tuletada meie asukohta maakeral. Eestimaa kliima on nii karm, et kui sul ulualust, toitu ja riideid pole, on sinu endaga asjad varsti ühel pool. Midagi ikkagi omama peame. Või siis tuleb laenata ja see pole ka kohutustevaba.

Ühes ajakirjas pakuti välja, et igal inimesel võiks olla 10 mälestusasja, mitte rohkem. Radikaalsemad piirduvat isegi kolme asjaga. Tõsi ta on, et suur osa minu asjadest on vanad esemed, mil nostalgiline, mitte praktiline väärtus. Aga jätta neist alles ainult kümme? Kui mind just ei sunnita, siis mina hakkama ei saaks. Samas kõlab see kui väljakutse. Ma tean küll, kui hea tunne on asjadest vabaneda. Neid ära visata (kevadine suurpuhastus toimib siiski ka meie kodus), ära anda või isegi hävitada. Kuidagi kergem saab.

Minu nuhtluseks on see, et viin vanad asjad maale ja sealt leian jälle uusi, mida linna tuua. Ja kui midagi ära viskan, siis lausa tekib mõni teine ese jälle juurde. Kas või kingituse näol. Nii et see on üks lõputu ring. Selles suhtes on taaskasutus üks tänuväärne tegevus. Aga päris väsitav, kui aus olla.

Minu arvates on väga vahva sõprade ringis asjade vahetamine, sest vanakraamipoed on tihtipeale päris rusuvad ja sinna igaüks ei kipu. Igal aastal jõulude paiku lööb mind tummaks poodides olev jõuluehete valik ja alati tunnen kahetsust, et ma midagi ei osta. Jõuluehteid läheb tarvis vaid korra aastas, katki nad tänapäeval ei lähe ja kuhu ma siis vanad ehted panen, kui uued ostan? Olen mõelnud, et just jõuluehteid võiks küll sõprade ja sugulaste ringis vahetada. Siis ei pea neist ka lõplikult loobuma, vaid saab pärast tagasi – lihtsalt mõnel aastal võivad naabri ehted puul olla ja järgmisel saab kumbki omad tagasi. Vaheldust igaühele.

Kui ma maal vanades asjades sobran, ei saa ma kuidagi üle ega ümber sellest, kuidas asju vanasti hoiti, parandati, uuendati. Mul on alles noorema õe kombinesoon, millele ema lõpuks keskele tüki vahele kudus, et seda saaks veel edasi kanda. Ja kõik need nõelutud sokid ja käpikud. Kiht ajalugu teise kihi peal. Mõnikord nii peenelt parandatud, et võib vaid imetleda töö tegija kannatust. Loomulikult lähtus see vajadusest. Uusi asju lihtsalt polnud nii lihtne soetada kui tänapäeval.

Siiski teeb mu meele mõruks, kui ostetud asi esimesel päeval laguneb ja keegi parastab, et ise olid loll, mis sa sellise hinna eest lootsid. Veider, kas siis tõesti tänapäeval võib haamer, mänguasi või köögipann olla ainult ühekordseks kasutamiseks ja me peaks sellega leppima? Inimene, kel on raha vähe, ilmselt ikka loodab, et äkki tal veab ja odav asi ei lagune ära. Arvestades tavalise eestlase elatustaset pole vist mõtet targutada, et me pole nii rikkad, et osta odavaid asju. Kui sul raha tõesti napib, siis ostad ikka odavama. Inimlik, eks.

Asjade kogumine on meil ilmselt mingil moel veres. Ma usun, et igaüks on aeg-ajalt tundnud, et tahaks midagi uut või midagi head ja siis poes rahakoti rauad avanud. Stressišoppamine. Kui rahaga priisata oleks, siis küllap harrastaksin minagi seda. Jälle inimlik. Asjade omamine on alati olnud ka staatuse sümbol. Ei ole just väga märganud, et rikastel inimestel õnnestuks läbi ajada elufilosoofiaga – mida vähem, seda uhkem. Pigem jääb see ikka hädaabinõuks neile, kel raha niikuinii napib.

Nojah, minu laps magas küll samas võrevoodis, kus kunagi siputasin mina ise ning ta on isegi minu enda vanu beebiriideid kandnud, rääkimata mänguasjadest. Minu arvates on see tore ja olen selle üle uhke. Ehteid pärandatakse küll põlvest põlve, mööblit ka. Keegi ei imesta.

Nii ma siis arutlengi, kuidas elus vähem asju koguda. Ja kuhu panna see kotitäis raamatuid, mille ma just tasuta sain. Sest kui tasuta saab, võib ikka võtta. Kas pole nii?