Ei tasu valesti aru saada ülal väljatoodud mõttest selliselt justkui oleks mul midagi tööõpetuse vastu või mõni kibe mälestus kooliajast, mis pani artiklit kirjutama. Leian, et iga oskus on kasulik, isegi kui see on edaspidises elus praktiliselt kasutu.

Samas on tööõpetuse korraldusliku poole juures palju puudujääke, mis on praegusel ajal tõenäoliselt sama aktuaalsed kui olid 7-8 aastat tagasi, mil mina viimane kord tööõpetuse klassist väljusin. Esmane probleem oli selles, kust saada materjali selleks, et klassis tarvilikke asju valmistada. Meil oli tarvis endale "ise organiseerida" kõik vajalik - seega kui materjali ei saanud või spetsiaalselt otsimas-ostmas ei käinud, kostitati inimesi negatiivsete hinnetega. See ei tundunud siis ja ei tundu nüüdki päris lõpuni õige - kui on õppekavas ette nähtud, et treima ja haamerdama peab, siis peaksid olema selleks tagatud ka materjal ja tööriistad. Just viimased olid tihtilugu nii päevinäinud, et esimeseks ülesandeks oligi endale ise puithaamri valmistamine. Materjali koha pealt oleks olnud ka täiesti aktsepteeritav, kui õpetaja oleks omal initsiatiivil kogunud mingi väikse summa raha igalt õpilaselt ja selle eest materjali kohale organiseerinud. Kuna see ülesanne jäeti individuaalseks lahendamiseks, siis ilmnesidki tihti puudujäägid.

Edasi hindeliste tööde juurde. Ja siin alustan kohe küsimusega - mitu inimest, kes on viimase 5-10 aasta jooksul tööõpetuse aine läbinud (enamasti lõppeb ta 9-ndas klassis), pärast kohustuslike tööde esitamist hiljem veel kunagi küünlajala või poldi valmis on treinud? Olid muidugi ka nurgikute valmistamine ja pannilabidad, mis valmis teha tuli.

Minul vedas nende töödega, sest klassivenna maakodus olid olemas treipingid nii puidu kui ka metalli jaoks - samas on see erand, mitte reegel. Seal oli väga meeldiv oma ala ekspertide käe all õppida ja esemed valmis teha - selleks oli piisavalt aega ning materjali leidus küllaga. Enamusel tuli aga kooliruumides oma töödega maha saada ning sealne aparatuur ei olnud alati töökorras - 20 poissi ja üks treipink, kõigil puuduvad eelnevad kogemused treimises. See oli väga aeganõudev tegevus, tööõpetuse tundide arv aga limiteeritud.

Samas kui tuua kõrvale näited tüdrukte käsitöö tundidest, siis kudumine ja muu näputöö on täiesti teostatav kodustes tingimustes ning ka edaspidi kuluvad villased sokid-sallid alati ära - seega leiab ka pärast käsitöö tundide lõppemist omandatud teadmistele praktilist kasutamist. Kokandusetundidest rääkimata - need ei jookse kellelgi mööda külgi maha. "Erandkorras naljaviluks" lasti ühel korral aastas ka poisid kööginurka askeldama ja vastupidi tüdrukud juhatati metallitöötuppa - kui pärast küsisime, et mis ülesanded neile anti, siis oli vastuseks, et nad lihtsalt "jamasid haamritega ja kolistasid". Poisid keetsid suppi samal ajal ja said pärast süüa. 

Kui mõelda, et mida võiks iseenesest poiste tööõpetuse juures muuta, siis esimesena torkab loomulikult pähe see, et rohkem võiks rõhku panna elektroonika tundmaõppimisele - on ju tõsiasi, et koduses keskkonnas on olmeelektroonikat, mis vahel vajab parandamist palju rohkem. Pealegi, saab poldid ja pannilabidad poest nii odavalt kätte, et neid pole otseselt mõtetki ise käsitsi valmistada - olgu, ise tehtud pannilabidas vanaemale jõuludeks kui personaalne kink, aga sellega enam-vähem asi piirdubki.

Kokkuvõtvalt jään siiski arvamusele, et sellises vormis poiste tööõpetus on tõepoolest jäänud ajale jalgu ning vajaks kaasajastamist - puhtalt juba sellest vaatenurgast, et elektroonika alased teadmised on praegusel hetkel tunduvalt kasulikumad kui üks kord hambad ristis aegunud treipingil küünlajalg valmis teha.