Kas patriotism tekib iseenesest - riiki ei saa inimesele pähe määrida!

Millest tekib tahtmine olla patriootlik oma riigile ja keelele? Kas see, et ollakse sündinud ja kasvanud Eestis, on ainuke põhjus, miks armastada oma kodumaad?

Noorena kasvatatakse meid patriotismi vaimus tundma uhkust oma riigi ja keele üle. Kuid mida vanemaks me saame, seda enam hakkame otsima enda ümbert seda, mida meile kasvatades räägiti. Tihtilugu on meil seda raske leida ning siis tekib tunne nagu oleks sulle nooruspõlves valetatud.

Mida vanemaks saad, seda enam küsid endalt: mis siin riigis tegelikult toimub, sest patriotismist ei paista olevat ühtegi jälge. Olgu selleks siis riigijuhtide valelikkus, varastamine, valijate petmine, teiste arvelt rikastumine, ebaõiglus ühiskonnas, inimeste vaesumine või üha suurenev ebaõiglus. Selline riigisisene darwinism näib töötavat täistuuridel. Kus on siis aga see patriotism ja isamaa armastus siin väikses Eestis selle kõige juures?

Tahaks, et oleks midagi, millesse uskuda. Midagi, mis ei veaks alt ega lõppe jälle mingite dokumentide avaldamisega kuskilt aastatetagusest arhiivist. Tahaks, et mõni poliitik läheks ajalukku ka positiivse tegelasena. Tahaks, et Eesti tänased edulood ei oleks mõne aasta pärast lihtsalt mingi halb mälestus.

Eesti riiki ei saa inimestele pähe määrida ja niisamuti ei saa ka inimesi sundida patriootideks. See tahe peab tekkima vabatahtlikult ning selle ajendil, et inimesed näevad nii riigijuhtide kui ühiskonnategelaste tegudes siirust ja ausust, mitte omakasu.