Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Kas paneme lisaks poodidele varem kinni ka haiglad, restoranid ja teatrid?

 (73)
6RS19SEP05M13.jpg
Foto: Delfi/Eesti ajalehed

Kahju, et paljud inimesed suuremat pilti ei näe. Lugesin Kaire Raave üleskutse läbi ja ei leidnud sealt mitte ühtegi veenvat argumenti, kuidas lahtiolekuaegade muutmine müüjate elukvaliteeti parandaks. Laias laastus käibki teenindussektoris töö graafiku alusel. See tähendab enamasti pikemaid tööpäevi kui 8 tundi ja töötamist ka õhtustel ja öistel aegadel ja ka nädalavahetustel.

Poemüüjad üldjuhul öistel aegadel tööd ei tee, sest neid poode on üsna vähe, mis on hiliste öötundideni lahti. Graafiku alusel tööl käimise eelis on jällegi see, et ka nädala sees on vabu päevi ja enamasti on töökaaslastega tööpäevade vahetamise võimalus, kui selgub, et tööpäevale langeb mõni tähtis peresündmus. Need inimesed, kes käivad regulaarselt esmaspäevast reedeni tööl, ei saa selliste võimalustega arvestada. Inimesi on erinevaid, mõnele sobib graafiku alusel töö, mõnele regulaarselt E-R tööl käimine, mõni on valinud võibolla ebasobiva töögraafiku selle arvelt, et töö iseloom on meelepärane.

Esimene ja võibolla kõige tihedamalt teemaga seotud probleem, mis mulle kohe pähe tuli, seda üleskutset lugedes, oli küsimus, miks peaks müüjatele pakutavaid töötunde vähendama? Kas tõesti see teeb neile head? Minu loogika ütleb seda, et kui poed varem kinni pannakse, vajatakse ka vähem teenindajaid. Kas keegi poemüüjate endi käest on küsinud, mis nad asjast arvavad? Mina näen, et siin saab kasu ainult kaupmees, kuna poe pidamise kulutused kohe vähenevad, aga rahas ka ei kaota, sest klient on välja treenitud varem poes käima.

Seotud lood:

Loomulikult on inimesi, keda ei häiri see, kui pood kell 21.00 suletakse, aga mõtleks nüüd natukene teiste inimeste peale, kes samuti graafiku alusel tööl käivad. Need inimesed ei ole ainult poemüüjad. Meil on ettekandjad, turvatöötajad, politseinikud, med-õed, arstid, päästeteenistuse töötajad, taksojuhid, bussijuhid, infotelefoni töötajad... ma võiksin veel pikalt seda nimekirja jätkata, aga olen vast mõtte edasi andnud. Paljude nende inimeste tööaeg langeb ajavahemikku 9.00-21.00. Kas nendel inimestel ei ole õigus poes käia?

Jah tõesti, nad võiksid ju oma ostud mõnel vabal päeval teha, aga miks peaks see inime ostma õhtul kallima raha eest paki piima Statoilist või selle puudumisel lähimast baarist, kui juhtumisi selgub, et kodus on piim hapuks läinud või otsa saanud, aga lapsele on hommikul vaja süüa teha? Sellisel juhul võiks ju kõik sellised asutused, kus inimesed õhtusel ajal tööl peavad käima, sulgeda oma uksed hiljemalt 21.00. Kuidas meeldiks teatrietendustel ja kontsertidel näiteks esmaspäeva hommikul käia?

Ja laupäevase klubiskäimise võiks kolmapäeva lõuna peale lükata. Baarid ja restoranid võiksid ka E-R 9.00-21.00 avatud olla. Ja ärge lubage väikelapsel öösel raskesti haigeks jääda, sest haiglatöötajad tahavad ka õhtul kodus olla. No ei kõla nagu mõte. Ma ei ütle, et kõik poed peavad õhtul kella üheteistkümneni lahti olema, aga on ka selliseid vaja. Minu arust oleks hea, kui suurlinnades oleks mõni pood isegi kauem lahti kui 23.00-ni.

Kaire Raave kirjeldab oma üleskutses situatsiooni Rimis, kus teenindajad olid apaatsed ja ei suutnud korda hoida no juhtub ikka ja enamasti tekitaks see ka minus kaastunnet teenindaja suhtes. Aga vaatame korraks asja kliendi pilgu läbi. Miks peab viisakas ja kannatlik klient, kellel samuti võib väga kurnav tööpäv selja taga olla ning tema soov on kiiresti koju pere juurde jõuda, kannatama teenindaja kurnatuse, kogenematuse, halva tuju või ükskõiksuse all?

Loomulikult tekitab see nii mõneski kliendis pahameelt. Mõni hoiab selle endasse ja toriseb pärast omaette, mõni tõstab poes kisa. Ma ei vaidle vastu sellele, et müüja töö raske on. Loomulikult on raske, teenindusvaldkonnas töötamine ongi raske ja sellega ei saa igaüks hakkama. Kliente on igasuguseid ja teenindajana töötades võid sa endale iga päev öelda, et no nüüd on mu silmad küll kõike näinud, aga ikka ja jälle satud situatsioonidesse, mis sind imestama panevad.

Oskus jääda viisakaks, sõbralikuks ja rahulikuks ka kõige rumalamate, agressiivsemate ja muidu keerulise iseloomuga klientidega tegeledes, on siinkohal väga vajalik ja kõigile seda antud ei ole. Sinna juurde lisandub veel kiirus, et klient võimalikult kiiresti teenindatud saaks ja palju muud. Olen ise teenindajana töötanud, küll mitte poemüüjana, aga tean, kui raske on päevast päeva võidelda klientidega, kes arvavad, et neil on alati õigus ja neile on kõik lubatud, sest nemad on ju kliendid.

Loe veel

Usun, kui öeldakse, et palk on väike ja töötingimused kehvad, aga see probleem on ka mujal, mitte ainult poemüüjate seas. Siinkohal leian, et kui kõik kliendid käiksid varem poes, siis tekitaks see müüjates veel rohkem stressi, hetkeline töökoormus on ju suurem ja paraku suure tõenäosusega kasvab ka klientide rahulolematus. Ise eelistan pigem õhtusel ajal poes käimist, sest siis on poes vähem rahvast – kitsaste riiulite vahel on lihtsam liigelda, järjekorrad on väiksemad ja teenindajad on tähelepanelikumad ja sõbralikumad.

Kaire Raave poolt kirjeldatud situatsioonist Rimis saab selgelt välja lugeda, et töötaja, kes selgitas, miks inimesed töölt lahkuvad, teevad seda lisaks pikkadele tööpäevadele ka kehvade töötingimuste ja väikse palga pärast. Ma usun, et pikad tööpäevad on siinkohal kõige väiksem põhjus. Mina leian, et muutused peaksid algama müüjatest endist. Klient ei saa nende heaolu parandada, käies varem poes. Poemüüjaid on meil nii palju küll, et moodustada ühtne liit ja võidelda oma õiguste ja paremate töötingimuste eest. Kui veel tehtud ei ole, tehke ametiühing, pange paika kindel eesmärk, mida saavutada soovite: kas lühemaid tööpäevi (kusjuures see on võimalik ka lahtiolekuaegu muutmata), suuremat palka või hoopis midagi muud.

Pidage läbirääkimisi tööandjatega. Loomulikult kui üks inimene oma õigusi teab ja nende eest võitlema hakkab, siis lastakse ta lahti või sunnitakse muul moel töölt lahkuma, aga kui kõik korraga ühiselt kindla eesmärgi nimel häält tõstavad, siis on palju suurem tõenäosus, et asjad muutuvad. Kui müüjad ise mingi üleskutse teeksid, kuidas kliendid nende heolu parandada suudavad, siis toetaksin neid võimalusel hea meelega. Sellisel juhul oleksin kindel, et üleskutse on teinud inimene, kes on asjaga seotud ja teab, kuidas see võib mõjutada tema kui müüja heaolu.

Jätkuvalt olen seda meelt, et enne kui niimoodi kliente üles kutsuma hakata ja meedias klientide arvamust küsida, võiks kõigepealt küsida müüjate arvamust. Jutt käib nende töökohast. Ja viisakas oleks ikkagi arvestada ka nende inimestega, kes ei saa muul ajal, kui õhtuti poes käia.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare