Kas õppimine on maailma parim töö või hoopis halvim?

Ikka ja alati kiputakse ütlema, et lapse tööks on õppimine. Paljudele lastele ja noortele aga ei meeldi nende esimene töökoht - kool, ning paraku mõistavad üsna paljud noored täiskasvanud alles peale kooli lõppu, kui hea tööotsa peal nad olid. Ma ütleks, et õppimine ongi üks parimaid töid maailmas.

Ka minule jõudis alles üsna keskkooli lõpu eel kohale, kui hea on ikka koolis käia. Esiteks on töökaaslasteks parimad sõbrad ning teiseks on ka tööpäevad üsna lühikesed. Palga pärast ei pea samuti muretsema ning ka vanemad on uhked, kui tööd hästi teha. Sellise töö peale jääkski hea meelega kogu eluks. Kõik on lihtne ja loogiline ja iga päevaga saab aina targemaks ja kogenenumaks. 

Kui nüüd püüda siiski seda võrratut õhupalli lõhki lüüa, siis minu arvates on keskkoolil siiski ka kaks miinuskülge.

Esiteks on hommikul vara ärkamine paljudele inimestele tõeliseks katsumuseks. Vähesed noored on hommikuinimesed. Hommikul sooja teki alt külma õue koolibussi ootama minna, ei ole just kõige mõnusam. Sellise varase ärkamise plusspooleks on aga see, et saab ka varem koju. Pealegi on hommikuti kindlasti etem tundides istuda kui õhtuti. Võib-olla tunnid võiksid veidike hiljem alata, kuid siiski ei usu ma, et see väga midagi muudaks. Hommikul vara ärkamine on lihtsalt raske. 

Teiseks miinuseks võib pidada kodutööde rohkust. Kodutööd röövivad üsna palju väärtuslikku vaba aega ja pealegi on kodus palju nürim õppida kui koolis. Siiski, ega kool ei saagi olla meelakkumine. Kool peab valmistama noort ette tulevikuks, nende järgmisteks töökohtadeks. 

Keskkooli aega tasub aga tõepoolest nautida täiel rinnal ja kui kool tundubki teatud vanuses kehva töökohana, siis paljude inimeste jaoks jääbki kool kogu eluks nende parimaks töökohaks. 

Hea lugeja, anna kommentaariumis teada, kas ja miks eelistad päristööd või koolitööd?