"Kas mina ei väärigi elu?" ehk kuidas inimesed liiga kergekäeliselt endale lemmikuid võtavad
Liiga palju oleme kuulnud ning lugenud nendest loomadest, keda inimesed on endale lemmikuteks võtnud, kuid hiljem peale mõnda viga nendele kohe ust näidanud ning selja keeranud.
Mind paneb tihti imestama, kus kohast võtavad inimesed õiguse otsustamaks teise hinge saatuse üle? Kas inimesed pole mitte kõige tugevam liik ning nõrgemaid peaks ju hoidma? Miks arvatakse, et lihtsam on viia õnnetu ning alles kohanema õppiv loomake surmasüstile, kui seda on tema koolitamine, mis vajaks mõnikord vaid paar päeva kauem kannatust?
Sellised teemad võtavad tihti peale silmad märjaks, mõeldes, kui palju kodutuid kasse/koeri on lihtsalt visatud tänavale, kuna nad "kasvasid suureks" või "olid liiga kurjad". Üldjuhul saab kõik alguse meist endist. Võrdluseks võib tuua näiteks laste kasvatamise. Kas te tõesti saadaksite lapse eutanaasia süsti saama, kui ta koolist mõne halva hindega tagasi tuleb? Või kui ta on Teile parasjagu peavalu valmistanud? Vastuseks saame kindalsti, et EI, keegi ei teeks seda. Kuid ometi on meie seas liiga palju neid, kes oma lemmikuid vaid asjadeks peavad.
Olen ka enda tuttavatelt aastate jooksul kuulnud erinevaid jutte, kuidas keegi pani enda koera magama, kuna ta näksas pidevalt. Kuidas keegi andis enda koera lihtsalt ära, kuna too sõi liiga palju. Mis Teil inimesed arus on? Mis tunne oleks Teil, kui Teie perekond ei laseks Teid enam koduuksest sisse, põhjendades seda sellega, et Teil oli halb päev ning olite liiga pahur? Või et olete viimasel ajal liiga palju sööma kippunud, seda näiteks just stressi vms tõttu?
Ma tahaksin väga panna inimestele südamele:
Palun mõelge ennem lemmiku võtmist hoolega läbi, kas Te olete valmis võtma endale vastutse teise elukese eest vähemalt järgnevaks 10-aastaks? Kui kõhklete kasvõi ühes asjas, palun, oodake ja arutage võimalikke teisi variante enda lähedastega. Hoidkem loomi, nagu me hoiame teineteist, nad tõesti annavad Teile palju tagasi. Koos suudame rohkem!
