Kas ma olen kohe lapsevihkaja, kui tahan kontserti või loengut ilma lalinata kuulata?
Kas suitsetamine on halb või hea? Ilmselt suitsetajate ja mittesuitsetajate seast kostuks erinevaid arvamusavaldusi. Kui aastaid tagasi hakati suitsetamist avalikes siseruumides massiliselt piirama, siis võiks ühena põhjustest välja tuua passiivse suitsetamise terviseriskid. Kuid see on vaid asja üks, kuigi negatiivne pool. Nüüd tundub üsna uskumatu tagasi vaadates meenutada, et kunagi sõi mittesuitsetaja sigaretipahvijaga külg-külje kõrval lõunat ja ega vist ei tulnud eriti pähegi kedagi korrale kutsuda - “palun arvestage teiste inimestega ka!”
On teemasid, mida tähtsustatakse ja mida ei pane keegi küsimärgi (vähemalt mitte suure ja punase) alla, ka mitte need, kes ise asjaosalised ei ole. Üheks selliseks teemaks on lapsed. Jah, ma nõustun laulusõnadega, et “maa tuleb täita lastega ja täita lastelastega,” lapsed on meie tulevik jne. Mul ei ole kindlasti mitte midagi laste vastu.
Küll aga on mul üht-teist nende vanemate vastu, kes arvavad, et on täiesti okei oma silmaterad kaasa võtta peaaegu ükskõik kuhu. Ja ükskõik, mis põhjusel – kas seetõttu, et tegu on maailma kõige nunnuma lapsega, kelle naer ja nutt peaks ühtviisi olema muusika igaühe kõrvadele või mõnel muul.
Alati võib endale seletada ka seda, et kui laps keset Vivaldi "Nelja aastaaega" nutma hakkab, rahutuks muutub või tähelepanu nõudma hakkab, siis võib teda korrale kutsuda - “kuss, ole nüüd tasa, käitu ilusti!”. Kuskil saalis, kus publik jälgib lava peal toimuvat, ise sealjuures kaasa rääkimata, on üks “kuss” piisavalt vali, et igaüks saalis võiks arvata, et kussutatakse teda, kuigi viimane on vait.
Üldiselt leian, et Eesti ühiskond on küllaltki lastesõbralik. Ma ei hakka siin rääkima lasteaiakohtadest, hindadest ja Tallinna linnavalitsuse prioriteetidest. Valdav mentaliteet summa-summarium on see, et lastega peredele on piisavalt kohti (üritused, kohvikud jne), kus oma lastega käia. Rääkimata sellest, et paljud kohad on üsna drastilise muutuse läbi teinud just selleks, et olla rohkem lastegaperedesõbralikud, kus hiljem paljud inimesed, kellel ei ole lapsi, ei tunne ennast enam nii mugavalt.
Selles ei ole midagi halba ega head. On normaalne, et inimestel, kellel ei ole lapsi, ei naudi sellist lastest tingitud melu, mis samas ei häiri lastega peresid. Ja kuigi avalikud kohad annavad ise üsna selgeid signaale, mis sihtgruppi kuhugi oodatakse, siis vahel on mul tunne nagu vastuvõtjad (kliendid) ei oskaks neid signaale adekvaatselt hinnata. Pigem on suhtumine “vaba maa, käin, kus tahan, teen, mis tahan”. Meil on niigi palju igasuguseid seaduseid ja eeskirju. Kas siis ei võiks natukene rohkem oma peaga mõelda, kuhu oleks sobilikum minna ja kuhu mitte?
Suur kummardus kõikidele emadele, kes hoolimata lapse saamisest jätkavad (kõrg)haridusteed. Paljudele ei ole see kindlasti mitte kerge väljakutse. Saan ka aru, et alati ei ole võimalik leida lapsele hoidjat siis, kui on mõni loeng. Võib-olla läks vanaema, kes last hoida lubas, viimasel hetkel mustikale, sest ilm seda üle tüki aja lubas. Mida iganes. Ma ei kujuta ette, kuidas seletab endale loengus potentsiaalselt tekkivat olukorda ema, kes võtab lapse auditooriumisse kaasa. Kindlasti mõtleb ta võimalikele lahendustele, mis peaks juhtuma, kui 2-aastane maimuke ei ole professori jutust nii huvitatud, kui teised kohalviibijad.
Misiganes ta oma peas mõtleb, reaalsuses see ei tööta! Vähemalt mitte nende inimeste silmis, kes on loengut kuulama tulnud ega ka õppejõu jaoks, kes tite lalinast üle peab rääkima. Antud juhul on tegu sulaselge isekusega. Ühelt poolt – ei ole lapsele hoidjat, aga peab/tahetakse loengus olla. Minnakse kohale lootes, et ehk midagi hullu ei juhtu - “mis ta ikka teha saab, ta on ju nii väike (ja armas)”. Teiselt poolt on loengus viibijatel üsna ükskõik kui armas on lalisev laps, kuna loengusse tullakse eesmärgiga omandada informatsiooni ilma kõrvaliste ärritajateta. Ning kui lapsevanem on kogu “lapsendusega” harjunud ning suudab keskenduda, siis sama ei tohiks oodata teistelt loengus viibijatelt. Neil seda kohustust ei ole ja tõtt öelda on üsna ebaõiglane nende nõusolekuta panna nad sellisesse ebamugavasse olukorda.
Ühelt poolt on muidugi tõsi, et oleme ju kõik osa suurest tervikust, tuleb üksteist toetadada ja mõista, kuid kust lähevad piirid? Või kes keda üldse mõistma ja toetama peaks? Kas ülejäänud loengu kuulajaskond lapsevanemat, kuna viimane on keerulisemas positsioonis või tuleks arvestada normide ja enamusega, kelle jaoks 2-aastase lapse loengust osa võtmine ei ole lihtsalt okei, vaid on häiriv.
Paljudel üliõpilastel on lapsed ja kindlasti on nende vanemate seas erinevaid seisukohti selles osas, kuid oleks kena püüda olla hea samariitlane ning mõelda nendele õhk-õrnadele piiridele, mis lahutavad mõistvat suhtumist ja vastutustundetust kaaskodanike suhtes. Tegu on raskesti tajutava udulooriga, mille mõistmiseks tuleks peenetundeliselt mõelda ja käituda.
Kokkuvõtteks ei ole küsimus selles, kas miski asi on hea või halb. Küsimus on lubamises ja keelamises. Suitsetamise keelamine jätab selle pahe valinud inimesed “kolmanda Eesti tasemele”. Vahest oleks õigem lasta nt baaride ja ööklubide omanikel endal otsustada, kas nende asutus on nulltolerantsiga suitsetamise suhtes, osalisega või on suitsetamine lubatud kogu majas. Nii saaks igaüks valida, kuhu sööma ja jooma minna.
Sama analoogia on ka lastega. Üldiselt on selge, et lapse saamine on hea, kuid on olemas inimesi, kes tahavad minna loengusse, teatrisse või kontserdile, et sellele kohalolekule pühenduda ning laste tekitatud müra ei ole neile südamelähedane. Usun, et viimaste hulgast on paljud oma pahameele väljanäitamise (kui seda üldse julgetakse teha) eest lapsevihkaja tiitli saanud.
Päeva lõpuks on küsimus heas kasvatuses, empaatiavõimes ja teistega arvestamises. Sealt edasi võime hinnata, kas see, mis on hea, tähtis ja loomulik meie meelest, on seda ka enamuse meelest. Selline võime tunnetada näitab inimese sisemist kultuuritundlikku näidikut, mille kasutamisel peaks ta oleme suuteline oma enda loogika põhjal arvestama rohkem sellega, kuidas on enamusel parem.
