Ma ei käinud nõukaajal ülikoolis, mistõttu Marxi, Engelsi ja Lenini teosed jäid mul sundkorras läbi lugemata. Seepärast olengi tänulik Pegasuse kirjastusele eesti keeles avaldatud raamatute David Engel „Sionism“, Mark Sandle „Kommunism“ ja Anthony Wood „Vene revolutsioon“ eest. Need konspektiivsed allikad mugavale ja pealiskaudsele lugejale panid kaasa mõtlema ja tundlikul teemal spekuleerimagi.

Seda enam, et presidendivalimistel ainsa kandidaadi valimist õigustavaid arvamusi lugedes, tekkis minuski tunne, et äkki ongi väike „revolutsiooniline eliit“ Eestis kommunismi vaikselt üles ehitanud ning asunud nüüd oma positsioone jõuliselt ja valjuhäälselt kaitsma.

Loetud raamatud viitasid sellele, et Eestis on praktiseeritud Lenini ideid ja tõlgendust marksismist. Just Lenini nägemuses pidi kogu revolutsioonilist liikumist kontrollima väike eliit. Just Lenin oli veendunud, et partei peab olema distsiplineeritud üksus, mille otsuseid võtab vastu väike professionaalsete revolutsionääride eliit. Just Lenin uskus, et kui on mingile otsusele jõutud, peab edasine toimuma vastuvaidlematult vastavalt paikapandud võimuastmestikule.

Polegi enam vaja küsida, kas partei peaks olema professionaalsetest revolutsionääridest koosnev elitaarne avangard või massiliikumine. Lenin ju leidis, et revolutsioonilise eesmärgi nimel on kõik vahendid õigustatud, peatähtis, et organisatsioon ise oleks relvastatud „õige“ ideoloogiaga, mis suunaks ja juhendaks töölisi.

Mulle näib, et leninlikult diktaatorlikke juhiseid saavad arvamusliidrite artiklitest varjatult kõigi erakondade liikmed. Kui ühe partei „professionaalsete revolutsionääride" eliit otsustab, et Ilves, siis ongi Ilves. Kui teise partei eliit otsustab, et Tarand, siis on Tarand. Kuidas diktaatorid oma parteide tagatubades käituvad, milliseid mõjutusvahendeid oma „halli tööliste massi“ veenmiseks kasutavad, see jääb avalikuse eest varjatuks. Õnneks.

Ometi viitab kõik sellele, et toimivas süsteemis on demokraatia, vaidlused ning valimised asendatud bürokraatia ja ametikohtade ülevalt poolt määramisega. Et võim on koondunud keskusesse ja tippu väikese eliidi kätte ning süsteemi kõikidel tasanditel langetavad otsuseid partei institutsioonid. Rahvale etendatakse demokraatiat kasvõi narruse tasandil, kui nõunikuks on vaja „valida“ konkreetne „doktor“ või presidendiks ainus kandidaat ainsa kandidaadi hulgast. Viimasel juhul alternatiiv õnneks leiti.

Kommunismis ei ole poliitikat. On vaid administratsioon, mis tagab, et kõik toimuks sujuvalt. Kas oleme harmoonia, koostöö ja võrdsuse maailma loomise nimel valmis kõrvaldama „diskrimeneerimise vormid“ sugude, rahvuste ja klasside kujul? Isegi, kui meile tagataks pensionid ja tasuta tervishoid, lubataks maailma kõige lühemat tööpäeva, tasuta lõunaid koolides ja kontorites ning tasuta ühistransporti nagu lubas Hruštšov enne ametist kõrvaldamist. Kas sotsiaalse harmoonia loomine oleks võimalik vaid siis, kui rahvusriike haldaks pankurid?

Buhharini ja Breobraženski Kommunismi ABC (1903) avaldab: „Kui inimene on kapitalismi tinimustes kingsepp, tegeleb ta kogu elu saabaste valmistamisega. Kommunistlikus ühiskonnas midagi sellist ei toimu. Kommunismi tingimustes on inimestel mitmekülgne maailmapilt ning nad omandavad vilumuse mitmesugustes tootmisharudes - praegu töötan ma administreerimise alal, ma pean arvet, mitu viltsaabast või Prantsuse rulli on vaja teha järgmisel kuul; homme lähen ma tööle seebivabrikusse, järgmisel kuul töötan näiteks aurupesumajas ning kuu aja pärast elektrijõujaamas. See on võimalik juhul, kui kõik ühiskonna liikmed on vastavalt haritud.“

Kui mõelda, kuidas Euroopa Liidu finantstoel juba aastaid keevitajaid müüjateks, müüjaid maalriteks ja maalreid keevitajateks ümber koolitatakse, siis jääb mulje, et pimedad massid ongi jätkuvalt teel kommunistliku ühiskonna poole. Kommunismivajadustele vastava „superharituse" saavutamiseks vahendeid Eestis igatahes kokku ei hoita.

Kas kommunism on kuritegelik ja see tuleb kriminaliseerida? Kas sionism on õilis ja seda tuleb ülistada? Kas Stalini idee – luua maapiirkondadesse kolhooside näol moodsad, tõhusad ja tehnoloogiliselt arenenud „viljavabrikud“ oli kõigist kurjadest mõtetest kõige kuritegelikum ja ainult see on täna kõneväärt? Või suudaksime meiegi vaadata kommunismi ja sionismi ajalugu kõrvalt, erapooletult ja tervikuna?

Kas kommunism on koolnud? Või hõõguvad Platoni „Vabariigi“ ja More`i „Utoopia“ ideaalid ja unistustesöed maisest paradiisist jätkuvalt igas inimhinges?