Kas kiiruskaamerad on eksimatud?
Hiljuti maanteel enda ees kiiruskaamera välgusähvatust nähes meenus mulle üks varasem lugu. Seekord õnneks ei osutunud mina elektroonilise seadusesilma väljavalituks. Aga korra olen siiski selle au osaliseks saanud. See juhtus ajal, kui kiiruskaamera silma ette jäänud patused said hoiatuse ja reaalset rahatrahvi veel ei tehtud.
Ma olen siiralt korralik liikleja, sõidan vastavalt oludele, ei tee ülepeakaela möödasõite ja ei pea maanteed isiklikuks asfalteeritud dzungliks, kus kõigist teistest iga hinnaga kiiremini ja kaugemale jõuda. Ma ei ületa kiirust. Isegi kui see juhtub mõne kriipsukese üle lubatu minema, siis kindlasti mitte sihilikult ja mitte nii palju, et kiiruskaamera seda fikseerida võiks.
Sel kirjeldataval korral ei ületanud ma aga täiesti kindlalt kiirust, ei olnud isegi piiri peal. See oli Anna tankla juures, kus on kiirusepiirang 70 km/h. Ma teadsin selle kaamera olemasolust ja mu spidomeeter näitas 60 km/h ja gps-seade pakkus kiiruseks 61 km/h. Ma olen täiesti veendunud, et kiirusemõõtjate hälve ei saanud olla mitte enam kui paar pügalat, ma olen sama autoga sõitnud päris kaua ja oskan tunnetada kiirust enam-vähem kõhutundega.
Kui ma olin jõudnud peaaegu kaamerani, sõitis minust mööda üks teine auto. Hinnanguliselt kiirusega umbes 100-110 km/h. Aga minu suureks hämmastuseks ei pildistanud kiiruskaamera mitte seda kiiresti sõitnud autot, vaid mind, kes ma möödusin kaamerast otse selle kiiresti liikunud auto järel. Ma ei olnud väga ärevil. Teadsin, et trahvi ei järgne, et piirdutakse veel ainult hoiatusega. Jäin huviga ootama, et milline hoiatus siis minu kodusesse postkasti laekub.
Kui mõne aja pärast see ametlik paber kohale jõudis, oli minu hämmastus üsna suur. Kiiruskaamera oli minu liikumiskiiruseks 70ne alas tuvastanud 83 km/h! See polnud kindlasti minu kiirus ning see polnud ka kindlasti minu ees liikunud auto kiirus. Mina liikusin väidetavast palju aeglasemalt ja teine auto kindlasti kiiremini. Kelle kiirus oli sattunud mulle laekunud hoiatusele, see jäi mulle mõistatuseks. Aga ma ei kaeble, sest piirduti tol ajal ju vaid hoiatusega.
Minu jutu mõte on aga hoopis selles, et kui praegu peaks juhtuma samasugune situatsioon, mis siis saaks? Millega ma saaksin ennast tõestada? Kuidas panna õigluse maksma? Ma arvan, et mitte kuidagi ei saaks, sest kui ma oleksin ka kõige ilmsüütama näoga inimene maailmas ja kasutatagu või polügraafi, kaotaksid kiiruskaamerad oma mõtte, kui loodaks õigeksmõistev pretsedent. Siis hakkaksid seda kindlasti kurjasti ära kasutama ka need, kes kihutavad sihilikult.
Kuigi ma pole liigselt paranoiline, mõtlen ma praegu ka igal korral neist vankumatutest hallidest valvuritest möödudes hirmuga, et ega nad mind nüüd jälle kogemata staariks ei ürita teha. Ja veel – olen sageli märganud, et enne neid kaameraid pidurdavad paljud liiklejad kiiruse lubatust veel oluliselt väiksemaks. Äkki on teistelgi minuga sarnaseid kogemusi ja väike hirm on nahas? Keegi ju ei taha teenimatult trahvi saada.
